Skip to footer
P, 8.06.2025
Ilm
Horoskoop
Teadus
Saada vihje

Galerii: igavene energia ja maa-alused linnad – nii nägi aasta 2017 välja 1960. aasta nõukogude lastefilmis (1)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nõukogude diafilm "Aastal 2017"

Diafilmis «Aastal 2017» võime näha, kuidas Nõukogude Liidu visionäärid nägid 1960. aastal praeguseks sündinud teaduslikke saavutusi.

Kuigi paljudes avaliku elu valdkondades osutus aasta 2016. pigem tavalisest raskemaks, toimus teaduse vallas siiski palju märkimisväärseid saavutusi ning võib oodata, et ka uus aasta toob endaga uusi avastusi.

Hiljuti vene sotsiaalmeedias levima hakanud diafilmilt võib aga näha, millisena kujutasid käesolevat aastat Nõukogude kunstnikud 1960. aastal. Käsitsi edasikeeratava diafilmi peategelane on 2017. aasta koolipoiss Igor, kes õpib koolis, kuidas Nõukogude teadus on võtnud kontrolli alla looduse enda – ehitanud tammi üle Beringi väina, hävitanud «ebavajalikud» mäed ja rajanud päikeselised maa-alused kaevanduslinnad Arktikasse. Köögis toimetab ema asemel nuti-kombain, olemas on isegi tänapäevase Skype'i-laadne televideofon ning kõike seda toidab kiirelt maailma muutev meson-energia.

Lõplikult ei ole aga kadunud ka kurjad imperialistid, kellega peab võitlusse asuma Igori isa Jevgeni. Samal ajal valmistub aga Moskva tähistama Suure Oktoobrirevolutsiooni 100 aasta juubelit.

Kuigi kõik filmis ette nähtud ennustused ei ole tõeks osutunud, on selles siiski mõndagi täppi läinud. Näiteks ei ole ise toitu valmistavad köögikombainid tänaseks enam midagi ulmelist ja ka rongid on saavutamas aina suuremaid kiirusi. Samas jääb 30 minutiga Moskvast polaarjoone taha jõudmine ka praegu kättesaamatuks ning lendavatest ilmakontrolli jaamadest võime seniajani vaid unistada.

Filmi nimi ongi «2017. aastal», autoriks V. Strukova ja V. Ševtšenko. Kunstnik L. Smehov, tootjaks stuudio Diafilm. Pildid avaldas vastu aastavahetust sotsiaalvõrgustikus VKontakte Peterburi elanik ja kollektsionäär Sergei Pozdnjakov.

Nõukogude diafilm «Aastal 2017». Autorid V. Strukov ja V. Ševtšenko, kunstnik L. Smehov. Stuudio Diafilm 1960
Keda ei huvitaks tulevik? Milline ta on? Kes ei tahaks heita pilku tulevale aastasajale? Lugedes teaduslik-fantastilisi raamatuid, tutvudes teaduslike arvestuste ja julgete inseneriteaduslike projektidega, saame siiski luua endale pildi tulevikust.
Aga vaatame siis tulevikku, lähme ajas 50-60 aastat edasi. Võimalik, et ka Suure Oktoobrirevolutsiooni sajanda aastapäeva eel vaatavad samasugused koolilapsed nagu teie geograafiatunnis panoraamkino oma riigi olevikust ja lähiminevikust – filmi sellest, kuidas nõukogude inimesed on kujundanud ümber looduse, et Maal valitseks rahu ja õnn.
Siin on näha 2017. aasta koolilapsed õppeotstarbelises kinosaalis. Kinos näidatav «ajaluup» võimaldab neil jälgida, kuidas kujunes maa uus vorm.
Lapsed näevad, kuidas kohtusid põhjatute mägikanjonite kohal «ülelennu-sillad»..
..kuidas ülitäpselt suunatud aatompommiplahvatused lõikasid maapinnast välja ebavajalikud mäed ja murdsid maasse kanalid...
...kuidas pöörati ümber Obi ja Jenissei jõgede vool ning suunati see Kaspia merre. See ammugi kokkukuivamise märke näidanud meri võtab nüüd vastu uued vett täis jõed.
Lapsed kuulsid diktori häält: «Siin näeme Beringi väina paisu. Näete, üle selle tuhisevad aatomrongid. Tamm takistab Põhja-Jäämere külma vee voolamise ja nii on Kaug-Ida kliima paranenud.
Seejärel maapind justkui sulas ja näha oli, mis toimub maapõues. Oli näha, kuidas kuumakindlast terasest maa-alused mutt-laevad olid vulkaanide sügavusse murdnud igavese energia allikateni viivad šahtid.
Seejärel kadus ka Maa ja võis näha, kuidas footonraketid kandsid tähelaevu pea valguskiirusel sellise kauge, aga meile kõige lähema tähesüsteemi nagu Alfa Centauri poole.
Pärast kinoseansi lõppu tuletas geograafiaõpetaja Nikolai Borissovitš kõigile meelde, et järgmisel päeval seisis klassil ees ekskursioon Polaarjoone taga asuvasse maa-alusesse Uglegradi linna (Söelinna - K.M.)
Järgmisel hommikul äratas Igori kerge koputus ninale. Nii äratasid teda seinakellad, mille tema Ilma Valitsemise Keskinstituudi dispetšerist isa oli naljaviluks välja mõelnud.
Silmi kissitades nägi poiss, kuidas teda äratanud pehme plastist käsi tõmbus tagasi kella korpusesse. «Täna näen ma oma silmaga Uglegradi!» mõtles Igor rõõmsalt.
Ema köögis ei olnud, kuid ta oli jätnud maha sildi – selleks oli ülesanne nuti-köögikombainile. «See on mu lemmikhommikusöök!» rõõmustas poiss.
Igor täidab ettevaatlikult agregaadi ja sisestab avasse sildi. Masin asubki ülesannet täitma – nähtamatud kiired kompavad tähti sildil, automaatkulbid mõõdavad, mis vaja ning spetsiaalsed noad hakivad kiiresti köögiviljad.
Järsku kostab isa kabinetist ema hääl.
Ema vaatab vastu televideofoni ekraanilt. Ta seisab mootorlaeval, kus tema nooremad lapsed lasteaias käivad. «Kas hommikusöögiga said hakkama?» küsib ema naeratades.
«Kas... sa oled Mustal merel?» imestab Igor. «Ma olen komandeeringus – inspekteerin Musta mere ujuvaid lasteaedu, aga külastasin ka omasid. Anna isale telefoni teel teada, et jõuan koju alles homme.»
Poole tunni pärast on Igor juba pealinnast kaugel. Arktika võtab saabujaid vastu metsiku lumetormiga ning kohalikud töölised moodustavad moskvalaste ümber ringi.
Ekskursioonigrupi ees avaneb luuk ja lai eskalaatorilint veab nad allapoole.
Seejärel sõidetakse juba Uglegradi tänavaid mööda. Õhus levib lepapuude õrn lõhn ja rannas kvartsvalguse all päevitavaid inimesi vaadates on raske uskuda, et peade kohal möllab lumetorm.
Linnaservas puurivad hiiglaslikud terasest kombainid maasse. Uglegradi peainsener Vladislav Ivanovitš räägib koolilastele palju huvitavat.
«Meil siin maa all valitseb igavene kevad,» seletab ta uhkusega. «Ainult üleval valitsev kapriisne ilm võib meie toodangu tarnegraafikut segada.»
Aga kas praegu ehitatav lendav ilmavalitsemise jaam ei võiks aidata Arktika kapriisse ilmaga hakkama saada?» küsib geograafiaõpetaja Nikolai Borissovitš. Lapsed ootavad huviga peainseneri vastust.
«Praegu on lendavate jaamade toime vaid ajutine,» vastab Vladislav Ivanovitš. «Katkematuks saadetiste vooks sobivad tingimused suudab luua vaid läbi kogu Arktika kulgev linnadevaheline metroo.»
See on mudel puurmasinast kaevuri uuest konstruktsioonist. Masin hakkab töötama hiljuti avastatud meson-energiaga, mis tõstab tema töökiirust kolm korda.
Aga ka lendavatel ilma kontrollimise jaamadel on väga suur tulevik - kabinetis istuv inimene peab vaid vajutama raadiokontrolli nuppu ja masin lendab ise kohale, ajab laiali orkaani ja hävitab tormi.
Sellest, mida suudab teha lendav jaam, said õpilased teada väga kiiresti. Sel samal momendil, kui Vladislav Ivanovitš nendega oma kabinetis jutustas, hindas Moskva Ilmakontrolli Keskinstituudi peasünoptik ja valvedispetšer, Igori isa Jevgeni Sergejevitš Vaikse Ookeani piirkonnast tulnud eriteadet.
«Just praegu tuli teade, et kaugetel saartel end varjavad viimased imperialistid on viinud läbi keelatud meson-relva katsed,» teatas peasünoptik. «Katse käigus toimus enneolematu jõuga plahvatus, mis hävitas kõik saared ja kutsus samal ajal esile häired planeedi atmosfääris.
«Sellepärast meie nutikas prognoosimasin ennustaski siis tänaseks Mustale merele 12-pallist tormi, kuigi eilne prognoos oli palju meeldivam,» hüüatas Jevgeni Sergejevitš.
Jevgeni Sergejevitši peas vasardas õudne mõte. Laevad... Ujuvad lasteaiad... Ja seal on naine, Nina ja Vitja. Orkaan läheneb iga minutiga. Aga jaam ei ole veel raadiokontrolliga varustatud!
«Plahvatus Vaiksel ookeanil toob endaga kaasa õudsed orkaanid ja tormid. Inimesed on vaja kohe päästa!» ütles peasünoptik otsustavalt. «Kas meie lendav jaam on valmis?»
«Luba väljalennuks saadi. Lendjaama akna taga tormlevad juba pilvedeni ulatuvad kõrged veesambad.»
Peasünoptik langetas akendele tumendatud klaasid ja laborandid asusid pultide taha, kuid isegi läbi mustade klaaside lõikas tuli nende silmi. Kogu jaam kiirgab nähtamatust meson-energiast. Kiirgus võitleb keerisega.
Kui meson-välgud lõpuks välja lülitati ja mustad klaasid akendelt eest tõsteti, näis nagu oleks torm justkui maagiliselt kadunud. Lendav ilma kontrollimise jaam oli päästnud sadade inimeste elud.
Musta mere rannikul eluohtliku olukorra tekitanud plahvatus Vaikse ookeani kohal andis endast tunda-teada ka pealinnas. Hall läbipaistmatu liga kattis tuhmi taeva.
Kuid pealinn valmistus tähtpäevaks. Ja tänavatel oli tunda ebatavalist elavnemist. Moskvalased ulatasid üksteisele värsket ajalehte, millest võis lugeda nõukogude teaduse uutest ilma kontrollimise valdkonna saavutustest.
Järsku hajusid pilved ja kuldsed valgusevihud paistsid majadele ja parkidele. Hele valgusekoridor muudkui laienes.
«Linna kohale lendas aeglaselt ilma kontrollimise jaam. Juubeldav pealinn valmistus Suure Oktoobrirevolutsiooni 100. aastapäevaks – suursündmus langes kokku suure Nõukogude teaduse võiduga looduse üle.»
Kui Igori isa lendavast ilmajaamast väljus, ei suutnud poeg tema embusest pikka aega lahti lasta.
Õhtul lülitas Jevgeni Sergejevitš sisse televideofoni ja kutsus mootorlaev Kahhethit. Abikaasa naeratas ekraanil, Nina seisis tema kõrval ja hüüdis: «Issi, meil oli nii-nii soe vihm!»
Kommentaarid (1)

Märksõnad

Tagasi üles