Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/04/18/5275585t1h6599.png)
/nginx/o/2016/11/27/6119379t1h46e7.jpg)
Suhtluspartnerite omavahelisi positsioone võib kirjeldada näiteks selle kaudu, kes vestlustes rohkem rääkida saab, kes jututeemasid valib või kes partneri(te)le rohkem vahele segab, kirjutavad ERRi teadusportaalis Novaator Tartu Ülikooli eesti keele foneetika teadur Pärtel Lippus ja foneetika doktorant Kätlin Aare.
Ameerika sotsiolingvistikas on tähele pandud, et noored naised on hakanud rääkima käriseva häälega.
Kärisev hääl kaasneb tavaliselt väga madala põhitooniga ja sarnaneb seetõttu meeste üldiselt madalama häälega. Kärinat iseloomustav heli meenutab näiteks pulga tõmbamist risti üle aialippide või rasva särisemist pannil ja tekib, kui häälekurrud on suuremas osas oma pikkusest suletud, aga avanevad ühest otsast ebaregulaarse madala sagedusega.
Käriseva hääle kasutamist põhjendatakse eesmärgiga kõlada maskuliinsemalt ja autoriteetsemalt ning selle kaudu näidata oma kõrgemat sotsiaalset staatust. Veidi vastuolulisena võib siinjuures tunduda, et võrreldes naistega, kelle hääl ei kärise, tajuvad ameeriklased käriseva häälega naisi hoopis vähem kompetentsete, vähem atraktiivsete, vähem haritute ja vähem usaldusväärsetena.
Kuidas on lood Eestis, loe edasi Novaatorist.