/nginx/o/2016/12/27/6206215t1h51f6.jpg)
Kahe kognitiivse psühholoogi värske uuring heidab kinda juurdunud arusaamale, et me mõtleme vaid peaga.
Uuring: kätega mõtlemise tähtsus on oluliselt alahinnatud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Londoni Kingstoni Ülikooli teadlaste uuring heidab valgust sellele, mis toimub meie peas ja närvisüsteemis, kui matemaatiliste ülesannete lahendamisel esimese asjana käed appi võtame. Ülikooli professoritest abielupaar Gaëlle Vallée-Tourangeau ja Frédéric Vallée-Tourangeau näitab kahe uudse katsega, et mõtlemine ei pruugi sugugi vaid peas toimuda – otsuste langetamisel on suur mõju ka meid ümbritseval keskkonnal ning füüsiliste esemete kasutamine toob alati kaasa uusi lahendusi.
Professor Gaëlle Vallée-Tourangeau sõnul on peaga toimuv mõtlemine vaid illusioon, mis ei näita seda, kuidas ülesannete lahendamine reaalselt toimub. «Kui te kirjutate või joonistate, paneb juba üksinda see tegevus teid teistmoodi mõtlema,» selgitas Vallée-Tourangeau. «Kognitiivses psühholoogias oleme harjunud mõtlema mõistusest kui masinast, kuid meie uurimuses selgub, et inimeste mõtteprotsessid on sootuks teistsugused. Kui anda inimesele ese, millega toimetada, muudab see koheselt ka teema mõtlemisviisi.»
Paari katses võttis osa kokku 50 inimest, kes pidid lahendama pealtnäha lihtsa ülesande – kuidas mahutada 17 looma nelja sõime nii, et igasse sõime jääks paaritu arv loomi?
Osalejad jagati kahte gruppi, kellest esimesed pidid ülesande lahendama füüsiliste loomakujudega gruppe luues, teised aga tahvelarvutis joonistamise abil. Tuli välja, et loomamudelitega «mängijad» jõudsid palju suurema tõenäosusega õige lahenduseni kui tahvelarvuti kasutajad.
«Me näitasime, et hoolimata vaimsest võimekusest olid need osalejad, kes said loomamudelitega füüsiliselt interakteeruda, ülesande lahendamisel oluliselt edukamad,» üles kätFrédéric Vallée-Tourangeau. «Samal ajal olid paberi ja pliiatsi analoogi (tahvelarvutiga K.M.) ülesande lahendajad praktiliselt võimetud lahendust leidma. See näitab, kuidas kokkupuude füüsilise maailmaga aitab meil ülesandeid lahendada.»
Teises ülesandes kogusid teadlased grupi nn «matemaatikaärevusega» katsealuseid. Neid kõiki ühendas teadmine, et ka kõige lihtsama matemaatilise ülesande lahendamine tekitab neis igapäevaelus toimimist takistavaid ärevushäireid.
Kahel grupil paluti lahendada matemaatilisi ülesandeid ja korrata samal ajal mõnd kindlat sõna. Seejuures anti ühele grupile mängimiseks kätte numbritega märgid. Jälle tuli välja, et ülesandega üldse mitte seotud märke käes hoidnud katsealustel õnnestus matemaatiliste ülesannete lahendamine oluliselt edukamalt. Matemaatikaärevus oli justkui kadunud.
«Matemaatikaärevuse üks olulisematest probleemidest on, et mõnede inimeste jaoks on ainus viis sellega elada matemaatika täielik vältimine. See teeb aga probleemi ainult hullemaks. Nüüd üritame aru saada, miks käte kasutamisel hirm kaob,» ütles Frédéric Vallée-Tourangeau.
Lisaks ärevushäirete leevendamisele näevad teadlased avastustes suurt potentsiaali ka näiteks tööintervjuude ja –katsete läbiviimisel.
«Äris ja juhtimises kasutavad kõik inimeste käitumist ja vaimset võimekust käsitlevad mudelid seniajani vana otsustelangetamise metafoori, mille kohaselt on kõige aluseks ajus toimuv infotöötlemine. Me peame sellest vanast arusaamast üle saama ja kogu mõtteprotsessi uuesti läbi mõtlema.»
Vallée-Tourangeau’de kaks uuringut ilmusid ajakirjades Acta Psychologica ja Cognitive Research: Principles and Implications