2005. aastal korraldas Cornelli ülikooli professor Brian Wansink ühes Chicago kinos katse, mille jaoks jagati kinolistele tasuta popkorni. Pooled said keskmise suurusega topsi, ülejäänud suurema. Katsealuste teadmata oli topsis viis päeva seisnud popkorn.
Ehkki vanaks läinud krõbinad maitsesid nii vastikud, et topse täitnud inimesed ei uskunud, et keegi võiks suupistet nautida, näitas topside kaalumine pärast seansi lõppu, et enamik vaatajaid oli söönud ära suurema osa popkornist. Kõige rohkem mugisid suurima topsi saanud filmihuvilised. Popkorn oli küll liiga vastik, et see korraga alla kugistada, ent aeg-ajalt nosimiseks kõlbas. Miks? Sest see oli saadaval.
/nginx/o/2016/04/18/5275585t1h6599.png)
/nginx/o/2016/12/08/6156299t1h617e.png)