Tarmo Soomere: kuidas kauge ja külm Lõunaookean meie kliimat säilitab?

Tarmo Soomere Foto: Sander Ilvest

Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere kirjutab ajakirja Nature hiljutise numbri põhjal, kui ootamatut ja spetsiifilist rolli on Antarktikat ümbritsev Lõunaookean atmosfääri paiskuvate kasvuhoonegaaside suhtes mänginud. Mõned teadlased kalduvad isegi arvama, et muutused Lõunaookeani vee-elustiku koosseisus on kunagi vähemalt osaliselt kujundanud kogu Maa kliimat ning võivad arvestataval määral mõjutada ka praegust globaalset soojenemist. Kui see tõepoolest nõnda on, siis on inimkond oma tähtsust praegu vaadeldavate muutuste tekitajana tugevasti üle hinnanud.

Meie planeedi külmkappi Antarktikat ümbritsev Lõunaookean ulatub pea katkematu rõngana ümber kogu planeedi. Selles inimvaenulikus ja külmas, kõigist ülejäänud mandritest lõuna pool asuvas kandis puhuvad pea lakkamatult tormituuled ja mäslevast merest sünnivad sageli mõrvarlained. Nende tuulte käivitatud Antarktika ringhoovus on üks peamisi mootoreid, mis vee liikumist kõigis ookeanides käigus hoiab.

Sellistes raskesti ligipääsetavates, ent palju looduslikku energiat peitvates kohtades sünnivad sageli põnevad ja ka õpetlikud nähtused. Nende mõõtmine ja mõistmine on sealjuures omaette probleem. Lõunaookeani spetsiifilist ja ootamatult olulist rolli kliimamuutuste ajaloos ja praeguses mustris refereeris ajakirja Nature hiljutine number.

Nõnda on ookeani põhja paremaid aegu ootama jääma peidetud tohutu hulk energiat, mis võinuks muidu atmosfääris palju pahandust teha ja praeguseid kliimamuutusi märgatavalt kiirendada.

Viimase 40 aasta jooksul Maale lisandunud soojusest 93 protsenti on salvestunud meredes ja ookeanides veemasside soojenemisena. Kuna soojem vesi on kergem, on loomulik arvata, et soojenevad peamiselt pinnakihid. Selle soojuse mõju ulatub ka kaugele sisemaale ja nii toob Golfi hoovus meie laiuskraadidele lõuna poolt nii palju sooja, et Eestis valitseb vahel lausa troopiline temperatuur.

Lõunapooluse ümbruses on aga asjad teisiti. Klassikalise arusaama järgi peaks ringhoovus olema takistus, mis ei lase soojematel veemassidel lõuna poole pääseda ja seal jääd sulatada. Nii peaks see toimima nagu Antarktika liustike hiiglaslik soojusisolatsioonikiht.

Osalt on see tõesti nõnda. Liustike lähistele väga palju vett ei pääse ning seegi vesi, mis sinna jõuab, jahtub ning vajub ookeani põhja. Analoogiline protsess toimub Arktikas Gröönimaa ümbruses tänu merejää tekkele. Need kaks piirkonda varustavad hapnikuga pea kogu ookeanipõhja alasid. Koos veega liigub aga ookeanisügavustesse ka tohutu hulk soojust: ainuüksi Antarktika lähistel on sügavustesse transporditud ligikaudu kümme protsenti kogu Maale lisandunud soojusest. Nõnda on ookeani põhja paremaid aegu ootama jääma peidetud tohutu hulk energiat, mis võinuks muidu atmosfääris palju pahandust teha ja praeguseid kliimamuutusi märgatavalt kiirendada.

Sellest hoolimata tungib mingi osa soojemast veest Antarktika liustikeni välja. Veel avaldamata andmetel on päris liustikuserva juures jää all mõõdetud külmumistemperatuurist kuni kolm kraadi kõrgemaid temperatuure. Kuigi teadlased on korduvalt hoiatanud, et sellised, jääd sulatada suutvad veemassid võivad vahel jõuda mandrist kaugele merre ulatuvate liustikuosadeni, on sellise suhteliselt sooja vee kandumine liustikulahtedesse väga üllatav. Ühest selgitust sellele protsessile praegu ei olegi, kui välja jätta tõsiasi, et seda võib seostada tugevnenud tuultega. Kindlasti on see aga häirekell, mis tuletab meelde, et miski meie planeedil ei pruugi olla igavene – ka mitte Antarktika liustikud.

Ookeanid on olulised kliimamuutuste leevendajad, sest neelavad suure osa inimkonna poolt atmosfääri paisatavast süsihappegaasist endasse. Samas mõjub see halvasti ookeanide endi tervisele. Aegamisi hapestuvas vees kipuvad korallid surema. Üks suurimaid süsihappegaasi neelajaid Lõunaookean on praeguseks absorbeerinud ligikaudu 15 protsenti kogu industriaalühiskonna poolt atmosfääri paisatud süsihappegaasist.

Lõunaookeani suutlikkus meid nõnda aidata hakkab aga kahanema. Näiteks eelmisel kümnendil (1997–2007) pihkus süsihappegaasi veest atmosfääri tagasi rohkem, kui aastail 1987–1996 sinna neeldus, kirjutas ajakiri Science möödunud aastal. Kuna varasemad andmed on lünklikud, pole selge, kas tegemist on juhusliku protsessiga, kliimamuutuse ilmingu või kliimamuutuse mootoriga. Üks lihtne selgitus toetub tuule kiiruse muutumisele 20. sajandi lõpukümnenditel. Kui tuul on tugevam, võib süsihappegaasirikas vesi sügavamatest veekihtidest suurema tõenäosusega pinnale tõusta. Tegelikkus on ilmselt märksa keerulisem, sest alates 2008. aastast alates on Lõunaookean kõvasti süsihappegaasi neelanud. Pole välistatud, et hiljuti kajastamist leidnud CO2 emissiooni kasvu peatumine viimasel kolmel aastal peegeldab lihtsalt selle ookeani ajutiselt suurenenud suutlikkust süshappegaasi absorbeerida.

Enamasti kipuvad teadlased arvama, et merede ja ookeanide vete omadused dikteerivad peaaegu täielikult vee-elustiku saatust ja et vastupidine mõju on kaduvväike. Tegelikult pole asjad üldse nii lihtsad. Nimelt sõltub ookeani võime neelata süsihappegaasi oluliselt sellest, milline on sealse elustiku struktuur. Nõnda on see arvutimudelites ja üsna tõenäoliselt ka tegelikkuses. Mõned teadlased kalduvad isegi arvama, et muutused Lõunaookeani vee-elustiku koosseisus on kunagi vähemalt osaliselt kujundanud kogu Maa kliimat ning võivad arvestataval määral mõjutada ka praegust globaalset soojenemist. Kui see tõepoolest nõnda on, siis on inimkond oma tähtsust praegu vaadeldavate muutuste tekitajana tugevasti üle hinnanud.