/nginx/o/2016/04/18/5275585t1h6599.png)
/nginx/o/2013/01/18/1528668t1h9d1a.jpg)
Teadlased on aru saanud, kuhu mälestused kaovad ning välja töötanud plaani neid unustusest tagasi tuua.
Teadlased suudavad taastada ununenud mälestusi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aju keerdkäike ja uusi mooduseid tutvustab Imelise Teaduse viimane number. Kogetust saab mälestus siis, kui see kinnistub aju närviühenduse võrgustikus. Tavaliselt oleneb see, millises aju osas mälestus talletub, selle sisust: näiteks sõnad ja numbrid asuvad aju eri piirkondades. Varem arvasid teadlased, et kogu meie mälu asub hipokampuses, aga nüüd teavad nad, et see piirkond on vaadeldav pigem aju «sisukorrana». Kui hipokampus alt veab, siis ei suuda me ajju talletunud mälestusi üles leida. Kui püüame midagi meenutada ja meile tundub, et otsitav on «just keele peal», ent ei taha ikkagi mälust esile tulla, siis on meie hipokampus segadusse sattunud ning püüab mälestust aju arhiividest palavikuliselt üles leida.
Mälestuse esimene peatus teel pikaajalisse mällu ongi hipokampus. See on ajutine peatus. Kui hipokampus otsustab, et tegu on olulise mälestusega, siis käsib ta ajukoore neuronitel talletada mälestus kogu ülejäänud eluks. Kui hipokampus aga rivist välja läheb, siis ei jõua enam miski pikaajalisse mällu. Ja sel puhul on tegu mälukaotusega, kus inimesel on vanad mälestused alles, aga uus info enam ei talletu.
Mõnikord tulevad aga mälestused aegamööda tagasi ning see tähendab, et mälestused ei kustu, vaid aju lihtsalt ei leia neid üles.
2016. aastal näitas aga California neuroloog Li Gan, et valk nimega KIBRA aitab ajul mälestusi alles hoida. Neuronid suhtlevad omavahel keemiliste signaalide abil ja neuronitevahelise ühenduse punktides ehk sünapsides hoolitseb KIBRA signaali ülekande eest ühe neuroni retseptorist teisele. Teadlane avastas, et Alzheimeri tõve haigete ajus ei saa KIBRA korralikult toimida, muu hulgas just närviühenduste nõrgenemise tõttu. Hiljuti lõid teadlased aga ühe meetodi, millega võiks tulevikus taastada ka dementseks jäänud inimeste mälu. Geneetikat ja valgussignaale kombineerivat meetodit nimetatakse optogeneetikaks. Rottide eesajukoore ventromediaalsesse ossa viidi viiruste abil geene, mis asusid seal tootma valgustundlikke valke. Järgnevates katsetes stimuleeriti seda ajupiirkonda valgussignaaliga ning see pani rotte mälestusi kas unustama või taastama. Seegi saavutus viitab, et ununenu ei ole ajust lõplikult kadunud, vaid lihtsalt kusagil peidus. Võib-olla suudavad arstid tulevikus uuesti aktiveerida ka inimeste kadunud mälestusi ja ununenud faktiteadmisi.
Loe põhjalikumalt Imelise Teaduse viimasest numbrist.