/nginx/o/2016/11/18/6085093t1h6b25.jpg)
Hiljuti avaldatud uuringu tulemused kinnitavad, et Chicxulub'i keskringiga kraater on ainus hästi säilinud hiigelkraater Maal.
Dinosaurused tapnud meteoriit tõstis üles Everestist kõrgema mäe
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Chicxulubi kraatri säilimisele aitas kahtlemata kaasa tema kokkupõrkejärgne kiire veega täitumine. Hea säilimine tegi selle aga ka uudishimulikele geoloogidele erakordselt raskesti ligipääsetavaks, kirjutab Science.
Selleks, et pääseda uurimistööks kasutatavate puuridega oluliste keskkerke vallideni, pidid teadlased veetma kuid Mehhiko lahel ujuvplatvormidel ning tegema oma puurimised 670 meetri sügavusel merepõhjas. Sellised puurimised on maismaal levinud uurimismeetod, kuid merel ei olnud seda varem ette võetud. Saadavad andmed on aga maateaduste jaoks kullast kallimad.
Kui esimesed suuresti settekivimitest koosnevad kihid võimaldasid teadlastel hinnata, kuidas elu kataklüsmilise kokkupõrke järel piirkonda naasis, siis mida sügavamale jõuti, seda enam hakkas puursüdamikes ilmnema graniiti ja kokkupõrkel tekkinud segukivi bretšat. Mida suuremaks muutus graniidi osakaal proovides, seda raskemaks muutus ka puurimine ise. 30 meetri sügavusel merepõhjast ja 700 meetri sügavusel veepinnast jõutigi paksu graniidist koosneva keskkerke vallini, millesse suudeti puurida veel teist sama palju.
Miks aga selline teadustöö ette võtta?
Tänu Sean Gulicki ja Joanna Morgani juhitud grupi tööle saime me esmakordselt kinnituse sellest, kuidas hiiglaslikud kraatrid tekivad. Teist nii suurt kraatrit Maal ei leidu, kuid teistel Päikesesüsteemi planeetidel on neid rohkelt. NASA piltide järgi võib öelda, et samalaadsed kraatrid on olemas ka näiteks Kuul, kuid neile iseloomuliku keskringi teke on jäänud mõistatuseks.
Nimelt ümbritseb meteoriidikraatreid tavaliselt ümbritsevast pinnast kõrgem ümar vall, mis koosneb kokkupõrkel «august» välja paisatud kivimaterjalist. Hiiglaslikel kraatritel on selliseid aga mitu – on tavaline ringvall, aga selle sees veel ka teine mõnevõrra väiksem keskring, mille teke oli aga seniajani teadlastele mõistatuseks.
Puurimise tulemusel suudetigi selle tekke mehhanism kindlaks teha. Nimelt näitasid puuritud proovid, et vallis on nooremad kivimikihid mattunud vanemate alla, mis on geoloogias erakordselt ebatavaline. Selle tõendi põhjal kinnitavad teadlased, et vallid pidi tekkima järgnevalt: ülitugev kokkupõrge tekitas kõigepealt lühiajaliselt kuni 10 kilomeetrit kõrge «torni», mis lagunedes ühtlaselt ringikujuliselt laiali vajus ja valli moodustas. Pärast kraatri teket täitus see kiiresti vee ja meresetetega, mis sulgesid selle igaveseks erosiooni ja muude potentsiaalselt kahjustavate mõjude eest.
Animatsioon: Wikipedia Commons
Uuring ilmus ajakirjas Science.