Isegi tänapäevaste kliimapoliitika meetmete täieliku rakendamisega algavad Arktika jäävabad suved juba 2020. aastast. Euroopa riikidest on Eesti suurim saastaja.
Uuring: meie CO2 jalajälg sulatab aastas 30 ruutmeetrit Arktika jääd
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arktika merejää kadumine on üks kliimamuutuste kõige selgematest märkidest ja kliimamudelid näitavad, et lahtise merevee hulga suurenemine põhjapoolusel põhjustab ka Euroopas rohkem äärmuslikke ilmatingimusi nagu torme ja üleujutusi, USAs aga külmaperioode.
Värskes ajakirjas Science avaldatud uuringus toodi välja otsene seos peamise inimtekkelise kasvuhoonegaasi CO2 ja merejää sulamise vahel. Uuringut juhtinud professor Dirk Notzi sõnul aitab selline tulemus mõista inimeste isiklikku panust kliima muutumisse, vahendab The Guardian.
«Uuring aitab meil esmakordselt intuitiivselt mõista, et kliimamuutused sõltuvad meie kõigi isiklikest panustest. Selle matemaatika on väga lihtne. Iga tonn CO2, mida me atmosfääri paiskame, põhjustab kolme ruutmeetri Arktika suvise merejää kadumise,» ütles Notz.
Uuringus jälgisid teadlased vahemikus 1953–2015 toimunud suvist jääkadu ja selle korrelatsiooni atmosfääril lisandunud CO2’ga. Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni OECD andmetel paiskab keskmine läänemaailma inimene oma igapäevase elutegevusega õhku 10 tonni CO2 aastas, mis teebki aastaseks sulatatud jää pindalaks 30 ruutmeetrit. Seejuures on USA, Kanada ja Austraalia kodanikel keskmisest oluliselt kõrgem süsiniku jalajälg – ligi 16 tonni, mis võrdub 50 ruutmeetri sulava jääga. Lisaks suurtele majandusjõududele on selles nimistus ka väike Eesti kui maailma ainus põlevikivienergia-riik.
2015. aasta läks ajalukku kui kõige kõrgema mõõdetud aastakeskmise temperatuuriga aasta ja kõik olemasolevad mõõtmised näitavad, et 2016. aasta möödunule alla ei jää. Kuigi täna jõustub maailma seni kõige mastaapsem Pariisi kliimakokkulepe, on näiteks ÜRO Keskkonnaprogramm UNEP juhtinud tähelepanu, et ka selle meetmed ei ole piisavad, et hoida ära katastroofilisi tagajärgi Maa elusloodusele ja inimtegevusele.