Antarktika soojenevale kliimale vastupidava jääkihi mõistatus leidis lahenduse

Kaur Maran
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Antarktika
Antarktika Foto: SCANPIX

Lõunapooluse jääkilpi hoiavad kliimamuutuste hävitava mõju eest mandri geoloogiast tingitud tuulesuunad, teda ümbritsevad ookeanihoovused ja merepõhja reljeef.

Kliimasoojenemise üks hetkel kõige selgemini tuntavatest ohvritest on teatavasti polaarpiirkonnad, kus jää sulamine ohustab tervete ökosüsteemide kadumisega. Hiljuti teatas NASA, et ebatavaliselt soe sügis on toonud endaga Arktikas kaasa tavapärasest oluliselt kiirema jääkilbi sulamise. Kui tavaliselt hakkab jää oktoobris vaikselt taastuma, siis sel aastal jätkus sulamine ka viinakuus.

Kui Arktika jääkilbi sulamise kiiruse kohta on käesoleval aastal tulnud järjepidevalt hirmuäratavaid teateid, siis pole Lõunapoolusest selles valguses pea üldse juttu olnud. Seireandmed näitavad seal isegi sootuks vastupidist tendentsi. Näiteks aastatel 2012-2014 saavutasAntarktika isegi pikaajalisi rekordeid, 2015. aastal tavaolukord taastus, kirjutab seeker.com.

Samal ajal on teadlastes tekitanud segadust mõõtmistulemused, mis näitavad järjepidevalt, et lõunamandrit ümbritseva ookeanivee temperatuur tõuseb. Vastuoluliste vaatluste selgitamiseks on välja käidud erinevaid teooriaid, mis on üritanud asja selgitada nii osooniaugust tingitud muutustega tuultes kui ka liustike sulamisest tuleneva ookeanivee soolsuse vähenemisega.

Hiljuti ajakirjas Remote Sensing of Environment avaldatud uuringus lahendavad NASA Jet Propulsion Laboratory teadlased selle müsteeriumi ja näitavad veenvalt, kuidas tuulesuunad ja ookeanihoovused jääd hoiavad.

Erinevalt Arktikast kaob Antarktika ookeanis suve jooksul pea kogu jääkate. Sügise tulles hakkab see taas maad võtma ja laienema. NASA satelliidipiltide analüüsimisel tegid teadlased kindlaks ookeanijää taasloomisel võtmetähtsusega perioodi jääloome alguses. Sügise alguses tekkinud jääkihid lükatakse siis tugevate tuulte poolt avamerele, kus need moodustavad uuele, talve jooksul tekkivale jääle, omamoodi kaitsekihi. Päris mandri lähedal tekitavad tuuled jäässe lahvandusi, kus saab omakorda tekkida uus õhuke jää, mis siis tuulte mõjul juba tekkinuga kokku pressitakse. Nii sünnibki iga sügis Antarktikale tüüpiline paks jääkiht.

Merejää looduslikuks piiriks on -1,1 kraadi isojoon, mis kattub suuresti ka mandrit ümbritseva Antarktika ringhoovusega.

Niisiis ei ole Antarktika mandrijää hea seis sugugi paradoks nagu siin-seal väidetud, vaid kohalike geofüüsiliste olude tulemus, teatavad uurimuse autorid oma artiklis.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles