Põhjalik ülevaade: kus on surmaabi lubatud ja kuidas seda tehakse?

Foto: SCANPIX

Seoses kolmapäevase «Pealtnägija» looga esimesest nn eutanaasialoa saanud eestlasest taasavaldame Postimehes algselt 2016. aasta 2. novembril ilmunud ülevaate surmaabi reguleeritusest maailmas.

Eutanaasia on legaliseeritud neljas riigis ja abistatud enesetapp paljudes teisteski. Mõneski neist on lõplikule seadustamisele eelnenud nii poliitilised kriisid ja järgnenud enesetaputurismi laine.

Kas eutanaasia peaks olema lubatud või mitte? Millisel juhul peaks see lubatud olema? Kuidas peaks seda läbi viidama? Need küsimused tekkisid tänases (02.11.2016 - toim.) Postimehe artiklis, mis rääkis Eesti mehest, kes teab, et ta peab peagi minema, kuid eelistaks juba praegu oma viimastest piinadest pääsu. Juriidiliste ja eetiliste küsimustega maadlemine jäägu ekspertide pärusmaaks, aga siin on väike kokkuvõte teiste riikide kogemusest.

Kus on surmaabi lubatud?

Hetkel on maailmas viis, teatud mööndustega kuus, riiki, kus aktiivne eutanaasia (vaata mõistete selgitust allpool) on otseselt lubatud. Need on Uruguai, kõik kolm Beneluxi riiki Belgia, Holland ja Luksemburg ning üllataval kombel ka Kolumbia. Teatud spetsiifilistel tingimustel on see lubatud ka Jaapanis. Lisaks lubatakse abistatud enesetappu Šveitsis, mitmes USA osariigis ja Kanadas. Mitmetes riikides, nagu näiteks Soomes ja Saksamaal, ei ole abistatud enesetapp otseselt keelatud ja abistajate tegudele vaadatakse läbi sõrmede.

Maailmas ei ole aktiivset eutanaasiat otseselt lubavaid riike kuigi palju, kuid nende vähestegi seas paistab Belgia silma selgelt kõige liberaalsemate seadustega – seal laieneb surmaabi õigus nii lastele kui ka vaimse tervise probleemide käes kannatavatele inimestele. Eutanaasiat valib Belgias iga aastaga aina enam inimesi. Möödunud aastal sai surmaabi 2023 inimest ehk üle viie protsendi kõigist surmadest. Võrreldes aastaga 2010 on see kaks korda rohkem. Üks põhjustest on, et Euroopa tervisekindlustusega inimestele on see tasuta, mistõttu tuleb Belgiasse igal aastal aina enam inimesi kõikjalt üle Euroopa oma elu lõpetama.

Naaberriigist ei jää lubatud surmaabi poolest kuigi palju alla ka Holland, kus aktiivne eutanaasia on lubatud juba 12. eluaastast. Seejuures on 2,8 protsenti kõigist surmadest ja 0,1 protsenti abistatud enesetapu tagajärjed. Juba enne selle legaliseerimist oli eutanaasia Hollandis tegelikult laialt levinud. Seadustamiseni jõutigi läbi seda praktiseerinud arstide kaitse ja kohtute.

Huvitaval kombel ei ole Jaapanis eutanaasia kohta ühtegi seadust ega ka ülemkohtu otsust, mistõttu ei saa väita, nagu see oleks seal päris seaduslik. Küll aga on see valdkond reguleeritud kahe kohaliku taseme kohtuasjaga, millest tulenevalt on seatud tingimused nii aktiivse kui passiivse eutanaasia läbi viimiseks. Samal ajal on abistatud enesetapud keelatud.

Kuidas surmaabi läbi viiakse?

Peamiselt kasutatakse eutanaasias barbituraatide gruppi kuuluvaid uinuteid, mida manustatakse sõltuvalt seadusandlusest erinevatel viisidel. Belgia eutanaasiaarstid on valinud surmasüsti tee, kus kõigepealt viiakse patsiendid uinutitega sügavasse unne, pärast mida süstitakse neile barbituraati veeni. See lõõgastab nende lihased nii, et hingamine lakkab ja mõne minuti pärast peatub hapnikupuuduses ka süda. Eduka operatsiooni korral sureb patsient vaid mõne minutiga. Sarnaseid meetodeid kasutab enamus eutanaasia osutajaid.

Abistatud enesetapu puhul on oluline, et patsient peab ise vastavad ravimid manustama ning arst ei tohi seda mingil juhul teha. Enamasti koosneb selline protseduur mitmest järjestikku võetavast ravimist. Näiteks USAs Oregoni osariigis antakse surijale kõigepealt ravim, mis takistab tapvate preparaatide väljaoksendamist. Kui see on mõjuma hakanud, antakse neile sekobarbitaali, ja unerohu peeneks jahvatatud segu koos apelsinimahlaga, mille eesmärk on ravimite kibedat maiku peita. Segu tuleb sisse juua kiiresti, kõige kauem kahe minutiga. Vastasel juhul jäävad patsiendid magama ega jõua piisavat kogust tarbida. Sellist segu manustanud patsiendid uinuvad kolme kuni viie minuti jooksul sügavasse unne. Umbes tunni aja möödudes lakkab hingamine ja veel mõne minuti pärast ka südamelöögid.

Oregoni seaduse järgi võib segu manustada vaid suu kaudu, süstid on keelatud. Põhimõtteliselt on lubatud ka segu viimine makku sondi abil, kuid sellisel juhul ei tohi arst sondi paigaldada, vaid patsient ise peab toiduvooliku endale söögitoru kaudu makku lükkama.

Uudse lähenemisena katsetati Šveitsis 2008. aastal haigete lämmatamist heeliumiga. Selle eesmärk pidi olema kaotada abistatud enesetappude sõltuvus meditsiinisüsteemist (loe riigi seadusandlusest allpool). Kokku sai sellise protseduuri osaks vaid kümmekond inimest, eksperimendi täpsed tulemused ei ole teada.

Mis tingimustel on surmaabi lubatud?

Taas paistab silma Belgia kui liberaalseim haigete surmasaatja. Riigis legaliseeriti eutanaasia 2002. aastal ja 2014. aastal laienes elu lõpetamise õigus ka alaealistele. Samuti ei pea eutanaasiasüsti saamiseks olema surmavalt haige – teatud juhtudel võivad selle saada ka kroonilises depressioonis patsiendid. 2016. aastal teatasid riigi võimud esimesest lapsele osutatud eutanaasiast, kuigi tema nime ei täpsustatud. Teada on vaid niipalju, et ta oli lähenemas 18. eluaastale.

Juhul, kui patsient on ei ole teadvusel, ei ole otsuse langetamiseks vaja ka tema enda nõusolekut. Otsuse peavad langetama arst ja lähedased. Alla 12 aastaste laste puhul on otsuse õigus vanematel.

Kolumbia möödunud aastal jõudnud uute seaduste järgi on ka eutanaasia õigus vaid vähi, AIDSi ja maksa- ning neerupuudulikkuse käes kannatajatel. Ministeeriumi otsuses on selge sõnaga öeldud, et degeneratiivsete haiguste nagu Alzheimeri, Parkinsoni ja Lou Gehrigi tõbede puhul see ei kehti. Viimase otsuse saab langetada vaid inimene ise. Juhul, kui ta on aga meelemärkuseta, peavad tema lähedased esitama konsiiliumile tõendi sellest, et patsient ise seda soovis.

Abistatud enesetappude poolest kuulus Šveits on oma seadustes ehk kõige meditsiinikaugem. Riigi seadustes on kirjas, et selline protseduur on lubatud vaid juhul, kui abistaja teeb seda «mitte-isekatel põhjustel». Et tegemist on siiski enesetapuga, peab aga surmatav ise protseduuri läbi viima. Seejuures pole aga märgidu sõnagi sellest, et see peaks toimuma või isegi arsti juuresolekul.

Uruguai praegune kriminaalkoodeks kehtib juba 1934. aastast ja selles seisab, et kohtunikud võivad jätta arutlusele võtmata «auväärse inimese sooritatud ja kaastundest motiveeritud mõrva juhul, kui see pandi toime ohvri korduval palvel».

Millised debatid on seadustamiseni viinud?

Kõige kauem on praegused surmaabi-seadused kehtinud ülalpool mainitud Uruguais ja Šveitsis (aastast 1942). Kõige rohkem vastuolu tekitas surmaabi seadustamine Luksemburgis, kus suurvürst Henri keeldus seadusmuudatusele alla kirjutamast. Praeguse Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri juhitud valitsus oli otsuses aga niivõrd kindel, et viis läbi põhiseadusemuudatuse, mille tagajärjel jäi suurvürst vetoõigusest lihtsalt ilma. Aastatel 2013-2014 lõpetas oma elu abistatud enesetapuga 15 luksemburglast.

Palju paksu verd tekitas eutanaasia ka Kolumbias, kus põhiseaduskohus selle juba 1997. aastal heaks kiitis. Samal ajal oli riigitüüri juures aga partei, kes järgis aga varasemat seadust, mille kohaselt võisid eutanaasiat praktiseerinud arstid kuni kolmeks aastaks vabaduse kaotada. Seetõttu ei jõudnud eutanaasia reaalsesse praktikasse eelmise aastani, mil riigi terviseministeerium seadused lõplikult siduvaks tegi.

Üle poole sajandi natsikuvandit heita üritanud Saksamaal eelnes abistatud enesetapu seadusele pikk debatt, kus peamiseks hirmuks oligi natsismikuritegude suunale tagasipööramine. Lõpuks võeti seadus möödunud aastal vastu tingimustel, et vabasurma minejat tohib abistada vaid altruistlikel ja mitte-ärilistel kaalutlustel. Ärilise motiivi ilmnemisel ootab abistajat kuni kolmeaastane vanglakaristus.

Mis järgnes surmaabi seadustamisele?

Paljud riigid, ennekõike Belgia ja Šveits, on eutanaasia ja abistatud enesetappude lubamise tõttu saavutanud teatud kurikuulsuse kui surmaturismi sihtmärgid. Šveitsis tegutseva «teenust» pakkuva MTÜ Dignitas andmetel on üle poole nende käe all oma elutee lõpetanutest mitte kohalikud, vaid hoopiski sakslased, kelle jaoks kodumaal sellist võimalust ei ole. Belgias on üksinda prantslaste osakaalu hukatute seas hinnatud 15 protsendile.

Siseriiklikult kõige suuremad vastuolud tekkisid aga tugevate katoliiklike traditsioonidega Kolumbias. Lisaks üldisele poliitilisele mõjuvõimule kuulub katoliku kirikule seal ka suur hulk haiglaid. Seepeale, kui valitsus teatas, et edaspidi peab eutanaasia kõigis riigi haiglates kättesaadav teenus olema, teatas kirik, et juhul, kui keegi peaks nende haiglatele eutanaasiat peale suruma, sulgevad vastavad haiglad lihtsalt uksed.

Mis on tagasilöögid?

Rotterdami Ülikoolis 2000. aastal läbi viidud uuringust ilmnes, et mitte kõik patsientide surmamise protseduurid ei ole edukad ja ebaedu korral võisid patsiendid ka pärast väga kangeid ravimidoose koomast ärgata. Enamasti kaasnes selliste juhtumitega oksendamist ja hingeldamist. Abistatud enesetappude puhul juhtus nii 16 protsendil juhtudest ja 7 protsendil esines tehnilisi probleeme. 18 protsendil juhtudest pidid arstid protseduuri poole pealt katkestama. Eutanaasia puhul esines komplikatsioone vaid 3 protsendil juhtudest. Samas viidi kirjeldatud uuring läbi kaks aastat enne eutanaasia legaliseerimist, mistõttu võivad andmed olla aegunud.

Samas näitavad ametlikud andmed, et ligi kolmandik Ameerika patsientidest, kellele vastavad preparaadid välja kirjutatakse, ei jõua kunagi nende tarbimiseni. Ekspertide sõnul ei olegi see kõige olulisem, kuna juba valutu väljapääsu variandi olemasolu teeb haigete viimased päevad vähem stressirikkaks ja võib enne lõppu isegi elukvaliteeti parandada.

Mis on mis?

• Passiivne eutanaasia on see, kui patsiendi enda või tema omaste nõusolekul loobutakse surija elu kunstlikult pikendades, vähendades vajadusel valuraviga tema piinasid. Passiivne eutanaasia on arstide konsiiliumi nõusolekul lubatud ka Eestis.
• Aktiivse eutanaasia puhul aitab arst inimese eluküünla kustutada surmava süstiga.
• Abistatud enesetapu puhul antakse inimesele võimalus ja vahendid, et ise kontrollitud keskkonnas enesetapp sooritada.

Täiendus: alates loo algsest ilmumisest on abistatud enesetapu legaliseerimine jõustunud ka Kanadas. 2019. aasta keskpaigas peaks eutanaasiat lubav seadus jõustuma ka Austraalia Victoria osariigis.