Novembritaevas võib näha sajandi suurimat superkuud

Superkuu vaatajad ja pildistajad Meriväljal. Foto: Mihkel Maripuu

2016. aasta on superkuude ilmutamise poolest ebatavaliselt helde. Üks alles oli, kuid aasta viimase kahe kuu jooksul saame veel kaks korda näha ebatavaliselt suurt kuuringi.

Viimastel aastatel astroloogiast avalikku kõnepruuki imbunud termin «superkuu» tähistab olukorda, mil elliptilise (loperguse) orbiidiga Kuu möödub Maast tavapärasest lähemalt, olles samal ajal ka täiskuu faasis. Kui selline sündmus satub toimuma ajal, mil Kuu Päikese poolt vaadatuna Maa taha joondub, tekibki taevasse valgustatud ülisuur superkuu.

Kuigi superkuud ei ole eriti ebatavalised, on 2016. aasta nende esinemise poolest siiski ebatavaline. Aasta viimases kvartalis jõuab superkuud näha koguni kolm korda. Esimene võimalus möödus 16. oktoobril, järgmine ja kõige märkimisväärsem seisab ees 14. novembril ja viimane 14. detsembril. Seejuures jõuab novembrikuu superkuu oma lähimast võimalikust positsioonist vaid ligi tunni kaugusele, mistõttu on NASA seda nimetanud isegi ekstra-superkuuks.

Tegemist ei saa olema vaid Kuu 2016. aasta lähima möödumisega Maast, vaid koguni terve 21. sajandi seni suurima kuuringiga meie taevas. Viimati võis sarnast superkuud näha 1948. aastal ja järgmine võimalus avaneb alles 2034. aasta 25. novembril.

Detsembrikuu superkuu saab aga olema tähelepanuväärne sootuks teistel põhjustel. Nimelt esineb ta samal ajal iga-aastase geminiidide meteoorisajuga. Tavapärasest eredam kuu on nii tugev, et tuhmistab pea täielikult igatalvise tähtedemängu.

Astronoomid on teinud selgeks, et superkuu on keskmiselt iga 14. täiskuu ja sellisel juhul on kuurõngas taevas ligi 14 protsenti suurem ja 30 protsenti eredam kui tavaline täiskuu.

Igal juhul tasub 14. novembri ja 14. detsembri õhtul kõigil pilgud taevasse pöörata.