:format(webp)/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
/nginx/o/2016/10/20/5980539t1h7044.jpg)
Et Schiaparelli maandumine oli pigem kõrvalmissioon, ei saa selle põhjal järeldada, et nelja aasta pärast Marsil maanduda ei suudeta.
USA kosmoseinsener Postimehele: Schiaparelli kadumine ei näita, et me peagi Marsil maanduda ei suuda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolmapäeva õhtu oli Euroopa Kosmoseagentuuri jaoks ajalooline, sest Marsile pidi maanduma esimene Euroopa masin – siiani on see õnnestunud vaid ameeriklastel. ExoMarsi missiooni esimeses etapis tuli kohale toimetada Trace Gas Orbiter (TGO, otsetõlkes «jääkgaaside orbitaaljaam») ning maanduri Schiaparelli peal katsetada, kuivõrd praegune tehnoloogia punasele planeedile laskuda lubab. Kui TGO ülesanne on uurida atmosfääri, siis Schiaparelli pidi katsetama punasele planeedile maandumise võimalusi, et kümnendi lõpuks Marsile juba pinda puuriv kulgur BRIDGET saata. Ehkki maandudes mõõtnuks sond ka Marsi kliimat, oli selle peamine eesmärk läbi viia maandumise peaproov ja täita seal katsejänese rolli.
Praeguste andmete kohaselt on aga Schiaparelli kas kadunud või õhku lennanud – Marsile sond igatahes ei jõudnud. Kuigi enamik kuueminutilisest maandumisest möödus plaanipäraselt, katkes paarkümmend sekundit enne Marsi pinnale jõudmist Schiparelli signaal. Sondilt jaama jõudnud andmete põhjalt järeldavad ESA insenerid, et tõenäoliselt avanes maandumiseks vajalik langevari liiga vara.
Kas see tähendab, et Marsile maandumine on unistus, mille peaksime praegu maha matma? ESA ise seda ei usu, sest nende juhtide sõnul töötab missiooni peamine eesmärk TGO veatult. Ka oligi Schiaparelli eesmärk näidata, kas ja mida annaks maandumises parandada.
Sama meelt on ka Londonis National Geographicu uue, Marsi koloniseerimisest rääkiva sarja «Mars» esilinastusel viibinud eksperdid. Aastakümneid kosmosetehnoloogiale keskendunud ajakirjanik ja raamatu «How we'll live on Mars» autor, kosmosevisionär Stephen Petranek ütles Postimehele, et orbitaaljaamaga kaasa lendavasse väikesesse maandurisse pandav rahakogus on väga erinev sellest, mis pandaks suuremasse, kasvõi inimesi kandvasse maandurisse. «Lõppude lõpuks taandub kõik rahale. Kui panustada Marsi maandumise laadsetesse projektidesse piisavalt raha, siis saadab meid tõenäoselt ka edu,» rääkis ta.
Samuti tuleb nende sõnul tähelepanu pöörata tõsiasjale, et missiooni põhieesmärgiks oli siiski TGO. «Ka ExoMarsi kontrollkeskuse otseülekandest oli näha missiooniga töötavate elevus, aga nad olid elevil just orbitaaljaama pärast. Üle 90 protsendi nende tööst läks just täpselt kaasleja orbiidile saamisele ja ka ligi 90 protsenti missiooni teadusandmetest hakkab meile tulema just TGO’lt. Põhimõtteliselt oligi missiooni peamine fookus orbitaaljaam, millega oli väikese eksperimendi korras ka maandur kaasa pandud,» selgitas igapäevaselt Marsil maandumise võimalikuks muutmisega tegelev, USA kosmoseinsener Robert Braun. «See ei ole kaugeltki võrreldav nelja aasta pärast tuleva jätkumissiooniga, mille peamine eesmärk saabki olema maanduri Marsile saatmine. Ma arvan, et siis näeme sootuks teistsuguseid tulemusi,» põhjendas ta.