:format(webp)/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
/nginx/o/2016/10/19/5972407t1h9400.jpg)
Muistse DNA uuringud näitavad, et jääaegsete koopamaalingute autorid salvestasid koopaseintele seni tundmatu piisoni ja lehma hübriidi.
Koopamaalingute müstilised sarvelised osutusid lehma-piisoni hübriidiks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Muistse suurimetaja tuvastamine oli teadlastele mõnda aega nii raske ülesanne, et teatud ringkondades hakati teda nimetama koguni Higgsi piisoniks, viitena kuulsale elementaarosakesele, mille olemasolu tõestamisest sai üks 20. sajandi teise poole suurematest saavutustest osakestefüüsikas.
Nüüd on teadlased näidanud, et koopamaalingutel kujutatu oli üllataval kombel mitte ükski tänapäeval teadaolev liik, vaid hoopiski Eesti aladelgi elanud muistse tarvase ja jääaegse stepipiisoni hübriid.
Adelaide’i Ülikooli teadlased avaldasid oma uuringu tulemused ajakirjas Nature Communications ja sealt selgub, et aega mööda arenes sellest müstilisest hübriidist välja hoopis tänapäevane Euroopa piison, kelle asurkond piirdub tänaseks kahjuks peamiselt Białowieża rahvuspargiga Poola ja Valgevene piiril.
«See, et hübriidist tuli täiesti uus liik, oli meie jaoks tõeline üllatus, kuna selliseid asju ei tohiks tegelikult imetajate seas juhtuda,» ütles uuringu kaasautor professor Alan Cooper Adelaide’i Ülikoolist. Ka liigi lõplik määramine võttis oma keerukuse tõttu oma aja.
«Muistsete piisonite geneetiline materjal oli väga imelik ja keeruline, aga me ei saanud olla kindlad, et see liik ka päriselt olemas oli, mistõttu rääkisimegi sellest mõnda aega kui Higgsi piisonist.»
Lisaks austraallastele osales avastuseni viinud uuringus ka grupp ameerika, poola ja mitmete Euroopa riikide piisoniuurijaid. Kasutades DNA raadisüsinik-dateerimise meetodeid uurisid nad mitmetest paigust üle Euroopa, Uuralite ja Kaukaasia leitud loomajäänuseid ja jõudsid ootamatu tulemuseni.
Nimelt näitasid tulemused, et tolleaegsed Euroopat tollal asustanud piisonid olid oma Euraasia kaasaegsetest piisoniliikidest geneetiliselt oluliselt erinevad. Müstiline Euroopa variant oli siinsetel aladel domineeriv tuhandeid aastaid, kuid nendegi ülemvõim vaheldus perioodiliselt teise liigi – stepipiisoniga - , keda peeti varem hilise jääaja viimaseks piisoniliigiks Euroopas.
«Dateeritud luujäänuste põhjal tegime järelduse, et meie uus liik ja stepipiison pidid Euroopa muutuvate kliimaoludega korduvalt domineerivat positsiooni vahetama,» ütles uuringu juhtiv autor Julien Soubrier Adelaide’i Ülikoolist. «Küsisime selle kohta ka oma prantsuse kolleegidelt, kes teatasid seepeale, et tõepoolest – ka koopamaalides on selgelt näha kahe erineva piisonitüübi vaheldumist erinevatel ajaperioodidel»
Liikide vaheldumine prantslaste koopamaalides ühtis täpselt ka DNA-analüüside tulemustega.
«Me ei oleks kunagi arvanud, et leiame oma müstilise liigi pildid koopamaalidest,» kommenteeris professor Soubrier seda avastust.
Koopamaalingutel on piisonid ühes variandis kujutatud pikkade sarvede ja jässaka rinnakuga, nagu näevad välja tänapäeva Ameerika piisonid, või teises lühikeste sarvede ja väikeste küürudega, mis sarnaneb omakorda kaasaegsete Euroopa piisonitega.
«Näib, et kui nad juba kord välja kujunesid, lõid meie avastatud piisonid ka oma kaasaegsesse loodusse endale sobiliku ökoloogilise niši. Ilma suvedeta külmadel tundralaadsetel perioodidel saigi see valdavaks ja nii oli see iidne piison ka ainus liik, kes elas üle tol ajal toimunud suurte imetajate hävimised. Tänapäevane Euroopa piison näeb aga väga erinev välja. Tema genoomi on mõjutanud pudelikaela-efekt, kus ühel hetkel oli alles vaid 12 isendit, pärast mida arvukus jälle tõusis. Seetõttu nägi ka iidne piisoni vorm meile nii võõras välja,» ütles professor Cooper.