Uuring: Eesti taimetoitlased ei ela tervislikumalt kui lihasööjad

Foto: SCANPIX

Suur osa taimetoitlastest ei ela segatoitlastega võrreldes kuidagi tervislikumalt ning sealjuures on neil pigem risk aneemia tekkeks, selgus Eesti taimetoitlaste seas tehtud uuringust. Tulemustest kirjutavad Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Anna-Liisa Tamm ja Ülle Parm.

Toitumisega seotud teemad on jätkuvalt aktuaalsed. Ühest küljest räägitakse inimestest, kellel pole piisavalt toitu või sissetulekut selle soetamiseks, teisalt aga üha enam ka varjatud nälgusest, mille korral küll süüakse enda arvates hästi ja piisavalt, kuid siiski ei saada kõiki vajalikke toitaineid. Et viimasel ajal muutub taimetoitlus üha populaarsemaks, kerkib küsimus, kuivõrd selle räägitud kasulikud mõjud kinnitust leiavad.

Olukorra selgitamiseks uuriti Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis koostöös Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudiga taimetoidu mõju luutihedusele, keha koostisele ja erinevatele vere parameetritele. Lisaks sellele pöörati tähelepanu uuritavate üldisele tervisekäitumisele, nagu kehaline aktiivsus, suitsetamine, alkoholi tarvitamine ja muu seesugune.  

Kes on taimetoitlane?

Siinjuures peaks märkima, et taimetoitluse all peame silmas toitumisvormi, mille valinud inimesed ei tarbi sea-, kana- ega kalaliha (ovolaktovegetaarlased). Mõned neist välistavad  menüüst  ka  munad  ja  piimatooted (veganid). Viimaseid on taimetoitlaste hulgas arvatavasti kõige vähem. Kuna meie uuringus kahe taimetoitlaste grupi tulemused ei erinenud, siis käsitletakse neid koos.

Uuringus osales 171 inimest. Taimetoitlasi oli neist umbes 40 protsenti – 27 veganit ja 41 ovolaktovegetaarlast. Uuringusse kaasati taimetoitlased, kes polnud liha tarbinud vähemalt viimased kaks aastat – keskmiselt olid nad lihavabalt elanud viimased seitse aastat.  

Võib öelda, et tegemist on varjatud nälgusega ja selle kompenseerimisega tuleb tegeleda. Kõnekas on fakt, et paljud taimetoidu kasuks otsustanud ei tähelda tervise paranemist.

Erinevad motiivid

Taimetoitlaseks hakatakse väga erinevatel põhjustel. Kui veel sajand tagasi seisid taimetoitluse taga eelkõige usulised põhjused, siis tänapäeval otsustab suurem osa inimesi taimetoidu kasuks pigem tervislikel kaalutlustel. Lisaks sellele soovitakse loomade õiguste eest seista, rolli mängivad perekondlikud mõjutused, aga ka lihtsalt tahe harrastada midagi populaarset. Meie töö tulemused näitasid, et ka eestlased otsustavad taimetoitluse kasuks samadel põhjusel, kui usk välja jätta. Üllatuslikult eelistasid aga naised taimetoitu maitseeelistustest lähtuvalt. Meeste puhul see ei ilmnenud.

Taimetoitlus ei piirdu sageli üksnes söömisviisidega, vaid suurt rõhku pannakse elustiilile üldiselt. Nii on taimetoitlased sagedamini mittesuitsetajad, alkoholi ja kofeiini tarbitakse vähem või üldse mitte, eelistatakse ökotooteid, ollakse kehaliselt rohkem aktiivsed, ei kanta karusnahast riideid jms.

Kahjuks näitavad meie uuringu tulemused, et Eesti taimetoitlased ei ela segatoitlastega võrreldes kuidagi tervislikumalt: enamik taimetoitlastest ei järgi söögikordadel kindlaid kellaaegu, nende füüsiline aktiivsus on madal (kaks kolmandikku on väheaktiivsed), üle poole tarbivad alkoholi ja 15 protsenti suitsetab. Siinkohal tuleks märkida, et taimetoitlastest mehed käitusid tervislikumalt kui naised. Näiteks oli nende seas vähem suitsetajaid ja nad arvestasid rohkem asjaoluga, et taimetoidus on teatud toitained puudu.

Üldiselt ei olda rahul oma kehakaaluga, mis võib tuleneda vähesest liikumisest. See on ootamatu tulemus, sest ülekaalulisust taimetoitlaste seas ei esinenud. Taimetoitlased ei kipu rasvuma, sest nad söövad rohkelt puu- ja köögivilju ja  väldivad lihasaadusi. Lisaks sellele tarbivad nad segatoitlastega võrreldes olulised vähem ka küllastatud rasvhappeid ja söövad rohkem antioksüdante ja kiudaineid. Selline menüü vähendab vere lipiiditaset ning seekaudu ka rasvumise tõenäosust.

Väidetakse, et taimetoitlastel on väiksemad suremusnäitajad. Erinevad uuringud näitavad tõepoolest, et taimne toit mõjub ainevahetusele positiivselt. Lisaks sellele soodustab taimne toit seedimist, aitab ära hoida südameinfarkti ja teise tüübi diabeedi tekkeriski ning hoiab kolesterooli, glükoosi, insuliini jm metaboolsele sündroomile iseloomulikud verenäitajad ja vererõhu madalal.

Enam-vähem selliseid tulemusi andis ka meie uuring, kuigi sarnaselt mõne varasema uuringuga oli taimetoitlastel küll madalam vere üldkolesterooli tase, aga ka nn hea kolesterooli tase. Just viimase kõrgemaid väärtusi seostatakse madalama metaboolse riskiga. Kui välistasime kontrollgrupist üle- ja alakaalulised ja võrdlesime normaalkaaluliste ja taimetoitlaste vere parameetreid, siis olid need normaalkaalulistel siiski paremad kui taimetoitlastel. Seega järeldasime, et oluline metaboolse riski vähendaja on normaalne kehakaal.

Taimetoitlusega seotud ohud

Erinevate uuringute tulemused on näidanud, et taimetoit ei ole ainult tervislik. Taimetoitlastel (eriti veganitel) on veres madalam B12-vitamiini, kaltsiumi ja raua tase ja see võib viia luude hõrenemise ja aneemiateni. Täpsemalt sel teemal peatumata võib öelda, et meie töö tulemuste põhjal on taimetoitlastel suurem risk aneemiate tekkeks, kuna näiteks nende hemoglobiini, raua ja B12-vitamiini väärtused olid võrreldes kontrollgrupiga madalamad ning punavereliblede maht erinev.

Ka taimetoitlaste luutihedus on segatoitlastega võrreldes oluliselt väiksem, eriti ilmneb see lülisamba lumbaarosa ja reieluukaela piirkonnas. Antud teemale on ka varem erilist tähelepanu pööratud, kuna taimne toit on seotud kaltsiumipuudusega, mis on aluseks osteoporoosi tekkele ehk luude hõrenemisele. Kuna luud muutuvad hapramaks, siis võivad nad kergemini murduda. Seega peab taimetoitlane väga arvestama, et saadav kaltsiumi ja D-vitamiini kogus oleks piisav. Piimatoodete mittetarbimist on võimalik kompenseerida küll mõne taimse toiduga (nt tumerohelised köögiviljad), kuid piisava koguse saamiseks tuleb nende tarbimist regulaarselt jälgida. Oluline on nentida, et kuna uuring tehti varastel kevadkuudel, siis oli kõigi uuringus osalenute D-vitamiini tase madal ja seega peaksime me kõik oma D-vitamiinide taset jälgima.

Kuna taimetoit ei sisalda piisavalt kõiki toitaineid, siis soovitatakse nende kompenseerimist toidulisanditega. Neid kasutas alla poole taimetoitlastest. Enimkasutatav oli vitamiin D (28 protsenti), mis oli näha ka verepildis. Kolmandik taimetoitlastest kasutas B12-vitamiini kas eraldi või kompleksis teiste B-grupi vitamiinidega. Vähesed manustasid ka magneesiumi, kaltsiumi ja rauda. Samas nende kasutamine vastava näitaja taset veres võrreldes mittetarvitajatega ei parandanud. Kuna üle poole uuritavatest lisaaineid ei kasuta, siis saame vaid oletada, et inimesed ei teadvusta taimetoitlusega seotud ohte. Tegelikult tekib küsimus, miks eelistatakse kunstlikult valmistatud preparaate ega tarbita täisväärtuslikku toitu?

Lähtudes varasematest ja selle uuringu tulemustest, võib öelda, et oleks vaja täpsemalt teada, missugune on taimetoitluse pikaajaline mõju. Võib öelda, et tegemist on varjatud nälgusega ja selle kompenseerimisega tuleb tegeleda. Kõnekas on fakt, et paljud taimetoidu kasuks otsustanud ei tähelda tervise paranemist. Taimetoitlusele pühendumine peab olema teadvustatud ning läbimõeldud tegevus. Eriti tähelepanelik tuleks piisava hulga toitainete saamiseks olla mõningate tervislike seisundite ja raseduse puhul ning kindlasti ei tohiks seda rakendada lastel – las nad otsustavad ise täisealiseks saades.

Kuna uuring näitab, et kõigi taimetoitlaste eluviis ei ole kaugeltki tervislik (näiteks madal kehalise aktiivsuse tase, ebaregulaarsed toidukorrad, suitsetamine jne), siis tuleks seda korrigeerida ja jälgida regulaarselt oma tervisenäitajaid. Teisalt võib eriti ülekaalulistele segatoitlastele kehakaalu kontrollimiseks soovitada mõneajalisi taimetoidu perioode.

Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rakendusuuringute tulemustega saab tutvuda 24. novembril konverentsil «Terves kehas terve teadmine»: www.nooruse.ee/konverents