/nginx/o/2016/04/18/5275585t1h6599.png)
/nginx/o/2014/01/20/2761520t1h34c7.jpg)
Eestlased küsivad lastega rääkides vähem küsimusi kui venelased ja leedukad, nii sarnaneme pigem prantslaste ja austerlastega.
Doktoritöö: Eesti emad räägivad lastega pikemalt kui isad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täna kaitstakse Tallinna Ülikoolis doktoritööd, mis uuris, kuidas eesti täiskasvanu lapsega räägib, missuguseid keelelisi vahendeid ta vestluses kasutab ja kuidas ta seejuures lapse keelelist arengut toetab. Tähelepanu on pööratud peamiselt hoidjakeele pragmaatikale ja püütud selgitada, miks täiskasvanu kõneleb lapsega just nii, nagu ta seda teeb.
«Uurimistulemustest selgus, et eesti isad ja emad kasutavad lapsega kõneldes keskmiselt sama suurt hulka lausungeid, kuid emade lausungid on isade omadest pikemad. Kindlasti ei saa aga väita, et emad oleksid direktiivsemad kui isad või vastupidi,» selgitas töö autor Helen Kõrgesaar. Ta lisas, et võrreldes vene ja leedu hoidjakeelega on eesti hoidjakeel võrdlemisi küsimustevaene ja eesti täiskasvanu kasutab oma kõnes pigem sagedasi kordusi. «Nende tulemuste taustal paigutub eesti hoidjakeel pigem prantsuse ja austria saksa hoidjakeele, mitte aga balti ja slaavi keelte kõrvale, mis on meile geograafiliselt lähemal.»
Kõrgesaare hoidjakeelt käsitlev doktoritöö sündis vajadusest kaardistada täpsemalt eesti hoidjakeele uurimist. Töös antakse ülevaade hoidjakeelest eri kultuurides, kirjeldatakse eesti hoidjakeele olemust ja dünaamikat ning pakutakse välja uurimisvaldkonna jaoks kohandatud terminivara. Doktoritöö tulemused on Eestis esmased ja tööga on loodud tugev vundament valdkonna edasisele uurimisele.
Loe doktoritöö täisteksti siit.