Uuring: naiste ruumiline mõtlemine on sama hea kui meestel

Rubiku kuubik Foto: SCANPIX

Vahe meestega kaob siis, kui naised ei tea, et tegu on ruumilise mõtlemise testiga. 

Mehed orienteeruvad naistest paremini ja neil on parem ruumiline mõtlemine. Nii ütleb teada-tuntud tõde. Hiljuti ajakirjas  Psychological Science avaldatud uurimuses kontrollisid California Ülikooli teadlased, kuidas mõjutavad soolisi erinevusi ruumilises mõtlemises sotsiaalsed faktorid nagu näiteks stereotüübid.

«Need tulemused näitavad, et võisime seni naiste ruumilise mõtlemise võimekust alahinnata. Arvestades, et ruumilise mõtlemise testid mängivad näiteks inseneri, tehnoloogia ja loodusteadustega seotud erialadele sissesaamisel suurt rolli, võib praegune testidesüsteem osa võimekaid naisi lihtsalt kõrvale jätta,» ütles üks uuringu autoritest, California Ülikooli järeldoktorant Margaret Tarampi.

Senised uuringud ongi näidanud, et kui on vaja aru saada, kuidas objekt seda eri suundadesse pöörates muutub, suudavad mehed seda naistest paremini ette kujutada.

Tarampi sõnul leidub aga vähem uuringuid selle kohta, kuidas erinevad naiste ja meeste võimed perspektiiviga seotud ülesannetes. California Ülikooli teadlasi köitis teema seda enam, et võimet objekte ja keskkondi teisest perspektiivist ette kujutada, kasutame me kõik igapäevaselt: oskust läheb vaja kaartide lugemisel ja näiteks videomängude mängimisel. Senised uskumused ütlevad aga, et ka selles vallas on mehed naistest paremad. Tarampi ja tema kolleegid seadsid selle tõdemuse küsimuse alla, sest samale oskusele võiks läheneda ka sotsiaalsete oskuste või empaatia aspektist. Viimased kaks on just naiste tugevused.

Ruumilise mõtlemise test Foto: California Ülikool

Nii korraldasidki nad perspektiivi taju kontrollimiseks eksperimente, uurides seda 65 meessoost ja 70 naissoost tudengi peal. Esimeses testis näidati nendele pilti, millel oli maja, stoppmärk, kass, puu ja auto. Üliõpilastel paluti ette kujutada, et nad on kass, kes vaatab auto poole ning seejärel pidid nad täitma ülesandeid, kus eri kohas asuva puu suunas vaatava kassi kõrvale tuli paigutada auto. Suhted objektide vahel pidid jääma samaks nagu originaalpildil. Eksperimendi muutis oluliseks aga asjaolu, et osadele katsealustest anti ülesanne, kus kass oli inimene.

Teises eksperimendis näidati vabatahtlikele kaardile märgitud teekonda. Neil paluti ette kujutada, et nad kõnnivad märgitud marsruudil ning iga kord kui nad peaksid pöörama tuli paberile märkida, kas parem- või vasakpööre. Taaskord näidati osale katses osalenud tudengitest teist  versiooni, kus iga pöörde juurde oli märgitud ka inimene.

Kui ilma «inimaspektita» testides esitleti tudengitele ülesannet kui ruumilise mõtlemise testi, kus meestel on tavaliselt paremad tulemused, siis «inimfaktoriga» testi teinutele öeldi, et tegu on sotsiaalse ülesandega, milles naised on enamasti paremad. Tulemused näitasid, et esimesel puhul olid tõesti meeste lahendused paremad, ent teisel puhul naiste ja meeste vahel erinevusi ei tekkinud. Põhjus võib peituda selles, et testi tehes teavad naised juba ette, et tegu on nende jaoks keerulise ülesandega ja see mõjutab ka nende reaalseid oskuseid. 

«Eksperiment näitab, et peaksime järele mõtlema, kas oleme ruumilisest mõtlemisest õigesti aru saanud,» ütles Tarampi.