Kust tulevad sõna kadekops, viha ja missuguseid tunnetega sõnu kasutavad eestlased kõige rohkem

Illustratsioon: Allikas: Ene Vainik, «Eesti tunded. Sõnaportreed»

15 aastat tagasi küsitles keeleteadlane Ene Vainik eestlasi nende tunnete teemal, paludes intervjueeritavatel nimetada tundeid samal põhimõttel, nagu näiteks puuvilju: õun, ploom ja pirn. «Lehm,» ütles üks intervjueeritud mees pärast mõttepausi. See oli ainus sõna, mis talle tunnetega meenus. Pärast väikest pausi tulid veel «loom» ja «liha». Kuumaverelised eestlased.

15 aastat tagasi küsitles noor keeleteadlane Ene Vainik eestlasi nende tunnete teemal, paludes intervjueeritavatel erinevaid tundeid nimetada, samal põhimõttel nagu näiteks puuviljugi: õun, ploom ja pirn. «Lehm,» ütles üks intervjueeritud mees pärast mõttepausi. See oli ainus sõna, mis talle tunnetega meenus. Pärast väikest pausi tulid veel «loom» ja «liha». Kuumaverelised eestlased.

Nüüd meenutab Eesti Keele Instituudis töötav Vainik seda lugu naerdes ja ütleb, et päris nii hullusti meie eneseväljendust näha ei tasuks: tegelikult eestlased siiski vajadusel räägivad tunnetest ja sõnu on selleks piisavalt. Hiljuti ilmus Vainiku aastatepikkuste uurimuste järel raamat «Eesti tunded. Sõnaportreed», mis jutustab kadeduse sünniloo, räägib, kellega armastus hästi läbi saab, mida õnn vanasti tähendas ja kuidas viha eestlased erakordselt loominguliseks muutis (vt. rohkem kõrvalloost). Raamat algab kadedusest ning lõppeb õnnega. Viimane on ka Eesti keele tekstides enim esinev tundesõna.