/nginx/o/2016/10/14/5953719t1h382c.jpg)
Avastus aitab lisaks muule selgitada, miks tähti täis öötaevas meile mustana näib.
Universumis on arvatust 10 korda rohkem galaktikaid (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Astronoomia üks kesksetest küsimustest tunneb huvi selle vastu, kui palju galaktikaid meie universum sisaldab. Mõistagi on teadlased sellele küsimusele ka aastasadu vastuseid otsinud. Üks olulisematest edusammudest täpse hinnangu saamisel toimus 1990. aastate keskpaigas, kui Hubble’i kosmoseteleskoobi ülitäpsete vaatluste põhjal hinnati galaktikate arvuks 100 miljardit. Nüüd on Nottinghami Ülikooli teadlased selle arvu üle vaadanud ja nende veelgi täpsemad arvutused näitavad, et galaktikaid peab olema vähemalt kümme korda rohkem.
Oma töös kasutasid Christopher Costelice ja kolleegid samuti Hubble’i teleskoobi pilte ja lisaks ka teiste uurimisgruppide avaldatud andmeid. Kosmosepildid konverteeriti ülima hoolsusega 3D mudeliteks, mille abil oli juba võimalik hinnnata erinevatel Universumi ajaloo eri ajahetkedel eksisteerinud galaktikate arvu. Uudsete matemaatiliste mudelitega saadi «loendusse» ka tänapäevastele teleskoopidele nähtamatuks jäävad galaktikad.
Andmete kokku löömise tulemus oli ootamatu. Tuli välja, et nähtavate galaktikate ja nende masside sobitumiseks peaks koguni 90 protsenti galaktikatest meile veel nähtamatud olema, olgu nad siis liiga tuhmid või liiga kaugel, et neid teleskoobiga tabada. Uuendatud hinnangu kohaselt peaks Universum sisaldama seega 2 triljonit galaktikat.
«See, et üle 90 protsendi kõigist galaktikatest on veel läbi uurimata, on tõesti hämmastav,» ütles Costelice. «Kes teab, mida me veel tulevikuteleskoopidega avastada võime?»
Lisaks uuendatud galaktikate arvule näitab uus uuring ka selle arvu vähenemist kosmilises ajas – Universumi sünnil tekkinud väikesed galaktikad on kosmilises ajaloos lihtsalt teistega liitunud ja moodustanud suuremaid. See tähelepanek aitab aga seletada üht astronoomia klassikalist küsimust, nii-nimetatud Olbersi paradoksi.
19. sajandil elanud saksa astronoom Heinrich Wilhelm Olbers vaatas nimelt musta öötaevast ja jäi mõttesse: miks on valgusallikatena toimivatest tähtedest tulvil öötaevas must? Juhul, kui maailmaruumis on tõesti nii palju galaktikaid, nagu uus uuring näitab, ka igas tumedas taevalaigus tõepoolest peituma galaktika omade tähtedega, kuid millegipärast ei jõua see valgus meieni. Nimelt mõjutab valguse liikumist kosmoses universumi laienemisest tingitud valguse punanemine, universumi liikumine ja valguse neeldumine kosmilises tolmus.