Ambitsioonikas kosmoseteleskoop hakkab uurima elu võimalikkust Proxima B'l

Kunstniku kujutis ümber punase kääbuse tiirlevast Proxima B'st. Foto: SCANPIX

Eraalgatusel planeeritav kosmoseteleskoop võib kinnitada Päikesele lähima tähe orbiidil asuva Maa-tüüpi planeedi elukõlbulikkust ja tuua meile esimese pildi Päikesesüsteemi-välistest planeetidest.
 

Edu korral võime uuelt teleskoobilt oodata pilti kaugest maailmast, mis võib saada sama kuulsaks kui legendaarne Maad 6 miljardi kilomeetri kauguselt kujutanud «Kahvatu sinise täpi» foto. Lisaks emotsionaalsele poolele oleks sellel pildil aga ka teatud teaduslikke väärtusi. Samas annekõike ameerika astronoomide juhitud projekti puhul teada mingit garantiid, et see edukaks osutuks.

Arvestades, et Päikesele lähima tähe orbiidil asuva potentsiaalselt elukõlbuliku Proxima B olemasolu avastati alles käesoleva aasta augustis, on täna avaldatud plaan selle uurimiseks eraldi kosmoseteleskoop üles lasta erakordselt kiiresti koostatud. Käbeduse taga võib ehk olla tõsiasi, et tegemist ei ole suurte kosmoseagentuuride aastaid vältava programmiga, vaid erainitsiatiiviga.

Uut firmat BoldyGo Institute juhib endine NASA astrofüüsika osakonna juht Jon Morse ja omamoodi kummardusena «Kahvatule sinisele täpile» on ka projektile nimeks antud Project Blue.

Seekordset ettevõtmist inspireerinud «Kahvatu sinine täpp» on kosmoseavastuse legendaarsemaid pilte. Selle tegi 1990. aastal NASA Päikesesüsteemi välisplaneete ja Päikesesüsteemi-välist maailmaruumi uuriv kosmosealus Voyager 1. Väljudes 1990. aastal Päikesesüsteemist, pööras ta veel korraks oma kaamerasilma meie poole ja tegigi ajaloolise pildi, kus Maa paistab vaid imepisike sinise täpina tumeda maailmaruumi taustal.

"Kahvatu sinine täpp" - Voyager 1 pardalt tehtud legendaarne foto Maast 6 miljardi kilomeetri kauguselt. Foto: NASA

Tooma sai foto kuulsaks suuresti tänu astronoom Carl Saganile, kelle palvel pilt ka tehti. Sagan nägi inimkonna ja Maa kosmilise koha näitamises sügavat tähendust. Ühes oma Cornelli Ülikoolis peetud loengus kirjeldas ta seda vaimustunult: «Iga kangelane ja patune meie liigi ajaloos elas sellel väikesel päikesekiirel seisval tolmukübemel. Minu jaoks rõhutab see meie vastutust olla üksteisega lahkemad ja kaastundlikumad, hoida ja väärtustada seda kahvatut sinist täppi – ainsat kodu, mis meil kunagi on olnud.»

Tollest ajast saadik on teadlased avastanud tuhandeid Maa 2.0 «kandidaatplaneete», kuid kõik nad asuvad meist kaugel ja on tuvastatud vaid kaudsete meetoditega, analüüsides muutusi nende koduks olevate tähtede valguses. Pilti planeetidest endist ei ole seni keegi tabada suutnud ja see ongi Morse’i ja kolleegide uus siht.

Elutingimuste kinnitamise lootus

«Viimase 10 aasta jooksul oleme saanud teada, et väikesi planeete on kosmoses väga palju. Nüüd üritame teha kindlaks, kas ka elu on neil sama sage või pigem haruldane,» kommenteeris Morse eesmärke The Guardianile.

4,4 valgusaasta kaugusel asuv Proxima Centauri on küll Maale lähim tähesüsteem, kuid sellest hoolimata ei saa selle ülesande täitmine mingil juhul kerge olema. Planeedi üles pildistamiseks tuleb kõigepealt kuidagi ära tuhmistada tema kodutähe valgus ja Proxima B puhul on see eriti keeruline. Nimelt on tema orbiit jagatud kahe tähe vahel, mis jällegi omakorda üksteise ümber tiirlevad. Antud juhul tähendab see valguse ligi miljard korda tuhmistamist. Selleks on aga mõistagi vaja väga keerulisi tehnilisi lahendusi, mille kogumaksumuseks hinnatakse ligikaudu 50 miljonit dollarit (45 miljonit eurot).

Kui projekt ka teostamiseni jõuab, plaanivad astronoomid hoida kosmoseteleskoobi silma kaks aastat Proxima Centauri poole suunatuna, lootuses tabada tähesüsteemi ümbruses planeete. Selge on see, et teleskoop saab niimoodi tabada vaid üksikuid täppe kosmoses, kuid ka see põhjustaks projekti juhtide sõnul kosmoseavastuses revolutsiooni.

Pildi abil suudaksid teadlased arvutada välja planeedi täpse orbiidi, tema suuruse ja mis kõige põnevam – värvi. Kui Proxima B nimelt siniseks osutuks, oleks igati loogiline järeldada, et tema pinda peavad katma sinise veega ookeanid ja atmosfäär, mis on täpselt need tingimused, mida me kosmilise elu tekkeks jaoks eeldame.