/nginx/o/2016/09/30/5900801t1h253a.jpg)
Rootsi teadlased näitavad värskes uuringus sotsiaalsuse geene, mis eristavad hunti ja tema järglast, inimese parimat sõpra.
Avastati inimese parima sõbra sotsiaalsuse geenid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koerad olid esimesed loomad, kelle inimesed kodustasid, ja nende inimestega suhtluse ilmnev sotsiaalsus on teadlastele juba ammu huvi pakkunud. Ei erine nad ju kuigi palju oma metsikutest eellastest huntidest, kellega enamus meist vist kokku sattuda ei tahaks. On selge, et tuhanded inimestega koos veedetud aastad on koertes midagi muutnud.
Üheks koerte sotsiaalsuse märkimisväärsemaks tunnuseks on nende oskus raskete ülesannete lahendamisel inimestelt abi paluda. Samasuguses olukorras üritavad hundid probleemi ise uhkes üksinduses ära lahendada. Just sellele koerte oskusele Linköpingi Ülikooli teadlased keskendusidki. Tulemused avaldati ajakirjas Scientific Reports.
Kokku osales uuringus 437 Beagle tõugu koera, kes olid varemgi inimestega suhtlust uurivates eksperimentides osalenud. Kõigile neile anti ette kolm anumat toidupalakestega. Kahele said koerad hõlpsasti ligi, kuid kolmanda kaas oli kinni nii, et koerad sinna mingil tingimusel ligi ei pääseks, ükskõik kui palju nad seda ka käppade või ninaga nihutada üritasid.
«Me teame, et samalaadses olukorras ei tule hundid selle peale, et inimeselt abi paluda, vaid üritavad asjaga ise hakkama saada. Koerad pöörduvad aga ühel hetkel inimese poole,» seletas eksperimendi sisu uuringu kaasautor Per Jensen.
Samal ajal, kui koerad oma anumate kallal tegutsesid, oli katseruumis ka koertele võõras inimene. Teadlased jälgisidki videosalvestiste abil, kui kiiresti ülesande raskust mõistnud koerad endale võõralt inimeselt abi küsima läksid.
Uuringu peamine fookus ei olnud aga mitte koerte sotsiaalsuse olemasolu uurimine või iseloomustamine, vaid pigem sellise käitumise geneetiline taust. Selle selgitamiseks valisid teadlased välja 95 kõige sotsiaalsemat ja 95 kõige vähem sotsiaalset isendit ja analüüsisid nende DNAd, otsides spetsiaalsete meetoditega erinevusi pärilikkusaine järjestustes.
Analüüsid näitasid, et koerte sotsiaalse käitumise geneetilised tagamaad on seotud kahe geeniregiooniga, täpsemalt on selge seos viie konkreetse geeniga.
Kuigi seos on tõestatud, ei ole see ammendav ega seleta kiiresti kogu koerte sotsiaalsust. Samuti ei ole teada mehhanismid, mille abil need geenid sotsiaalsust mõjutavad. On vaid teada, et mingi mõju neil on. Tõenäoselt on need geenid omakorda keerukates seostes paljude teistega. Ei saa ka väita, nagu määraksid geenid sotsiaalsuse – tegemist on keeruka bioloogilise nähtusega, milles mängib väga suurt rolli ka kasvatus ja üldine sotsiaalne kogemus.
Samad geenid on olema ka inimestes ja huvitaval kombel on viiest nelja puhul varem näidatud seost inimeste sotsiaalsete häiretega, muuhulgas ka autismiga. Täpsed seosed ja geneetilised mehhanismid vajavad aga lähemat uurimist.