Jupiteri jäise kuu Europa pinnalt purskab 200kilomeetriseid veejugasid

NASA pilt Jupiteri jäisest kuust. Foto: NASA

Tulemused lisavad jõudu oletusele, et Europa on parim kandidaat Maavälise elu leidmiseks.

Vee olemasolu Europal on praeguseks juba teada, kuid kõik senised mudelid on näidanud, et see peab olema kaetud paksu jääkihiga, mille alt jää uurimine võib osutuda üheks suuremaks kosmoseuurimise väljakutseks. Kui veepursete olemasolu aga lõplikult kinnitatakse, siis võivad selliste jugade seest võetud proovid osutuda väga väärtuslikeks uue info allikateks.

«Europa ookeane peetakse üheks kõige tõenäosemaks elutegevuse asukohaks terves Päikesesüsteemis,» vahendas NASA pressiteade agentuuri teadusdirektoraadi juhataja Geoff Yoderi sõnu. «Kui need joad osutuvad reaalseteks, siis on see suurepärane võimalus saada Europa pinna all olevast veest proove.»

NASA andmetel tõusevad planeedi jäise pinna alt välja purskavad veejoad kuni 200 kilomeetri kõrgusele ja langevad seejärel tõenäoselt tagasi kuu pinnale. 2013. aasta arvutuste kohaselt peaks sellistes pursetes paiskuma atmosfääri ühe Olümpia standardile vastava basseini täis vett kaheksa minuti jooksul. Kokku sisaldab Europa pinda kattev ookean ligi kaks korda rohkem vett kui kõigis Maa ookeanides kokku, kuid seda katab seni teadmata paksusega jääkiht. Jääkihi all võivad aga valitseda mikroobset elu võimaldavad tingimused, mille mõõtmiseks võiksid välja pursanud materjali proovid olla ideaalsed.

Esimesed vihjed Europa ebatavalisele pinnategevusele jäädvustati Hubble’i kosmoseteleskoobi pinnalt 2012. aastal. Kuigi ka tookord kasutati vaatlustes Hubble’i teleskoopi, kasutati tookord sootuks teistsugust metoodikat kui seekordses vaatluses

Kui varasemad andmed pärinesid kuult peegelduva valguse spektri analüüsis, siis seekordsetel vaatlustel keskenduti hoopiski varjule, mida Europa Jupiteri pinnale heidab. Teleskoop otsis infrapuna-valguse spektris jälgi sellest, kas varjus on märke kuu pinna kohale purskuvast materjalist. Viieteist kuu jooksul läbi viidud kümnest vaatluskorrast kolmel õnnestus Europa pinnal seisvaid «tumedaid sõrmi» ka tabada.

Muud seletused on ebatõenäosed

Uuringut juhtinud astronaudi William Sparksi sõnul on ta veendunud, et ükski teine looduslik nähtus peale veepursete ei saa selliseid varje heita.

«Hetkel ei tea me ühtegi teist looduslikku protsessi, mis võik selliseid iseloomulikke tunnuseid tekitada - kõik ülejäänud kandidaadid on statistiliselt ülimalt ebatõenäosed. Muidugi hoiame me [oma järeldustes] ettevaatlikku joont, kuna töötame Hubble’i jaoks keeruliste lainepikkustega,» ütles Sparks.

Kuigi seekordsed tulemused ühtivad varasematega ja viivad purskejugade olemasolu hüpoteesi tõestamisele märksa lähemale, lõplikku kinnitust veel ei ole. Tõrvatilgaks meepotis on teadmine, et vaid nädal pärast Sparksi meeskonna poolt tabatud purset ei leidnud teised uurimisrühmad pursetest jälgegi.

Selge on aga see, et pursked leiavad aset ebakorrapäraselt ning teadlased ei oska öelda, mis neid põhjustab.

Lõpliku kinnituse korral saaks Europast Päikesesüsteemi teine veepursetega kuu. Varem on samalaadset tegevust täheldanud uurimisalus Cassini, mis nägi neid Saturni ümber tiirleval Enceladusel.

Vaata ka NASA videot Europast: