/nginx/o/2016/07/01/5562271t1h057c.jpg)
«Väikerahvaste sõjakogemusega tuleb eraldi ja põhjalikumalt tegeleda,» ütleb hiljuti Tartu ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudis doktoritööd kaitsnud Liisi Esse.
Doktoritöö avab uue vaatenurga eesti meeste kogemusele esimeses ilmasõjas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimene maailmasõda ehk «unustatud sõda», nagu seda sageli kutsutakse, ei olnud eestlaste sõda. «Püssi alla» tuli minna Vene keisri eest ja vastu tahtmist. Vabadussõjani Eesti iseseisvuse kaitseks ja oma rahvuslike eesmärkide saavutamiseks kulus veel neli pikka aastat.
Teadaolevalt sõdis esimeses maailmasõjas Vene armee koosseisus 80 tuhat eesti meest, naissõdurite kohta andmed puuduvad, kuid naisi töötas kindlasti õdede ja sanitaridena. Koos teistel rinnetel võidelnutega võis eestlasi kokku olla ligi sada tuhat, suur osa 1890ndate aastate alguses sündinud mehed, kes rindele minnes olid 20–30-aastased. Teiste vähemuste seas osales «unustatud sõjas» lätlasi ja leedukaid, aga ka juute ja islamiusulisi.
Loe täpsemalt ERR Novaatori artiklist ja põhjalikust usutlusest Liisi Essega. Doktoritöö endaga saab tutvuda siin.