Uurimisaluselt Maale saadetud pildi- ja videomaterjal räägib hiigelplaneedi metsikutest tormidest, säravatest virmalistest ja kummituslikest helidest.
Esimesed postkaardid Junolt. Mida oleme seni Jupiteri kohta teada saanud?
Möödunud nädalal teatas Ameerika kosmoseagentuur NASA Jupiteri uuriva kosmosealuse Juno edukast möödumisest hiigelplanedist. Nüüd on meieni jõudnud ka seninägematud pildid hiiglasliku gaasiplaneedi omapärastest tormisüsteemidest ja virmalistest.
Juno möödus Jupiteri pinnast ligi 4200 kilomeetri kauguselt 27. augustil. Tegemist oli esimese sellise möödumisega 36-st, mil kõik uurimisaluse seireaparaadid olid sisse lülitatud. Kuigi piltide andmemaht oli väike - vaid ligi kuus megabaiti – võttis nende sadade miljonite kilomeetrite kauguselt Maale tõmbamine aega kuus tundi. Ometigi näitavad juba needki vähesed meile mõndagi uut Päikesesüsteemi suurimast planeedist.
«Piltidel näeme esmakordselt Jupiteri põhjapoolust. See on sootuks erinev kõigest, mida oleme varem näinud või mida oleksime ette kujutadagi osanud,» ütles Juno missiooni üks juhtidest Scott Bolton. «Seal paistab ülejäänud planeediga võrreldes märkimisväärselt rohkem siniseid toone ja seal on ka väga palju torme. Laiuskraadilistest vöödest või tsoonidest, mida me mujal näinud oleme, ei ole siin jälgegi. Kui ei teaks paremini, ei tunneks nende piltide põhjal Jupiteri äragi. Lisaks paistavad piltidelt pilvevarjud, mis näitab, et pilved on ülejäänud keskkonnast kõrgemal.»
Lisaks ameeriklaste instrumentidele on Juo pardal uurimisseadmeid ka teiste riikide kosmoseuurimiskeskustest. Näiteks tabas Itaalia Kosmoseagentuuri JIRAM infrapunakaamera Jupiteri poolustel ootamatut aktiivsust.
«JIRAM pääseb Jupiteri naha alla, andes meile planeedist infrapuna spektris lähivaateid,» ütles JIRAMi projektijuht Alberto Adriani. «Esimestest sellistest piltidest äeme juba, et poolustel on kuumad täpid, millesuguseid me varem täheldanud ei ole. Kuigi me teadsime, et esimesed infrapuna pildid võivad näidata ka planeedi lõunapooluse auroorasid (virmalisi –K.M.), oli nendegi nägemine hämmastav. Täpsed pildid võimaldavad meil ka nende morfoloogiat ja dünaamikat täpsemini hinnata.»
Üks olulisematest Maale saadetud salvestistest oli aga hoopiski helisalvestis planeedi tekitatavatest kummituslikest häältest. Nende olemasolu oli küll teada juba 1950ndatest, kuid nii täpseid salvestisi ei ole inimkond seni veel kuulnud.
«Jupiter räägib meiega nii, nagu seda saavad teha ainult hiiglaslikud gaasiplaneedid,» ütles üks heliuuringute projektijuhte Bill Kurth Iowa Ülikoolist.