/nginx/o/2016/08/19/5734075t1h90d0.jpg)
Hiirte peal läbi viidud katsed näitavad narkoleptikute ajudes puuduvate rakkude seost toitumiskäitumise, ülekaalulisuse ja ka närvilisusega.
Uuring: söömine lülitab ajus välja rasvumisvastased närvirakud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaid sekundi murdosa pärast söömise algust lülituvad ajus energeetiliste tasakaaludega seotud neuronid välja. Pärast einestamise lõppemist lülituvad need samad rakud aga koheselt jälle sisse. See näiliselt tähtsusetu tähelepanek võib aga tähendada suurt edusammu isude tekkimise ja üllataval kombel ka narkolepsia uurimisel.
Sellise järelduseni jõudsid California Los Angelese Ülikooli (UCLA) teadlased hiirte peal läbi viidud katsetega.
Tegelikult on teadlased kirjeldatud mehhanismis osalevate rakkude vastu huvi tundnud juba aastaid. Nimelt toodavad need virgutava toimega hormooni oreksiin, millel on ka söögiisu kujundamises oluline roll. Toitumist uurivate neuroteadlaste kõrgendatud huvi alla tõusid need rakud ja oreksiin, kui avastati, et kontrollimatut uinumist põhjustava narkolepsia all kannatavatel inimestel need enamasti puuduvad.
«Narkolepsia all kannatavad inimesed on palju suurema tõenäosusega ülekaalulised ja see uuring võib aidata seletada, miks see nii on,» ütles UCLA närviteadlane Jerome Siegel. Sellisel juhul peab neil aga olema ka märkimisväärne roll tervete, ilma narkolepsiata inimeste söömiskäitumise reguleerimises.
Kui varem arvati, et oreksiini tootvatel rakkudel on pigem isu tekitav mõju, näitavad ajakirjas Current Biology ilmunud uuringu tulemused hoopis vastupidist – need rakud aitavad hoopiski liigse kaalu teket ära hoida.
«Oreksiini rakudon looduslik kaitsemehhanism rasvumise vastu,» ütles kaasautor Denis Burdakov Francis Cricki Instituudist. «Nende hävimisel hakkavad nii loomad kui inimesed kaalus juurde võtma.»
Ülekaalulisuse ja ärevuse seos
Uuringus jälgiti normaalselt söövate hiirte oreksiini tootmist. Söömise alustamisele järgnes juba millisekundite pärast nende rakkude tegevuse järsk lõpp. See tulemus ei muutunud ka eri toitainete vaheldumisel. Järelikult sõltus reaktsioon selgelt söömisest, mitte aga sellest, mida söödi. Pärast toitumise lõppu lülitusid ka rakud jälle sisse.
Järgmises katsejärgus eemaldasid teadlased hiirte ajudest need rakud, muutes nad mõnes mõttes sarnasteks narkoleptikutega. Kui need toidu juurde lasti, sõid nad rohkem ja võtsid aegamööda ka kaalus juurde. Samas viis väiksema energiasisaldusega dieet kaalu hiljem ka alla, nii et pöördumatu kahjustus see olla ei saanud.
Kuigi tulemused vajavad veel põhjalikumat kontrollimist, oletavad teadlased, et madala oreksiinitasemega inimestele tasuks ülekaalulisuse vastu välja kirjutada oreksiinipreparaate. Samas tuleb sellistesse lähenemistesse suhtuda tervisliku skepsisega, ütles ka Denis Burdakov. Nimelt on teada, et liigne oreksiin on seotud kõrgendatud stressitasemega. On ju meile kõigile teada ka seos, et närvilistel aegadel kipuvad inimesed söögiga liialdama.