Teadlased tegid esmakordselt kindlaks, kui suur osa Maale jõudvast kiirgusest on pärit Linnutee galaktika kaugemate piiride tagant.
Graafik: osa meie suvisest päevitusest pärineb väljastpoolt Linnutee galaktikat
Kuigi rannailmad on selleks suveks vist möödas ja meieni jõudev päikesekiirgus juba praegu vähenenud, on püsib üks osa taevasest kiirgusest siiski konstantsena. See nii-nimetatud kosmiline taustakiirgus on meieni rännanud miljardeid aastaid oma algkodust kaugetel tähtedel, et leida oma lõpp Maa taimede või ka päevitajate rakkudes.
Taustakiirguse olemasolu ei ole küll eriline uudis, kuid varem ei teadnud me, kui palju sellega oma igapäevaelus kokku puutuda võime. Hiljuti võttis grupp Universumi energia, massi ja struktuuri arenemist uurivaid astrofüüsikuid ette aga põhjaliku analüüsi, mis hõlmas endas mitmete observatooriumite ja teleskoopide kogutud andmeid. Uuriti valgusosakesi ehk footoneid lainepikkusega mikronist millimeetriteni.
«Enamus meid tabavaid footoneid pärineb siiski Päikeselt, olgu see siis otsekiirgusena, atmosfääris hajununa või kosmosetolmu peegeldustena. Samal ajal puutume aga ka pidevalt, nii päeval kui ööl, kokku meie galaktika välise taustvalgusega,» ütles professor Driver. «Need footonid pärinevad kaugete galaktikate tähtedelt ja supermassiivsetesse mustadesse aukudesse neelduvast mateeriast.»
Kui kümme miljardit footonit võib mõnele tunduda kui liigsuur hulk, siis tegelikult on see siiski täiesti ohutu kogus, kinnitas professor Driver.
Omamoodi «päikesevarju» kosmilise kiirguse potentsiaalselt kahjulikumate fraktsioonide vastu pakub meile ka kosmiline tolm, millest peegeldumine viib footoni võnkumise vähem otlikele lainepikkustele.
Vaata, kust pärineb suvel meie nahani jõudev valguskiirgus: