Miks see nii tuttav tundub? Müstiline déjà-vu sai lõpuks seletuse

Laialt levinud müüdi kohaselt põhjustab déjà-vu'd see, kui ühe silma info jõuab ajju teise omast kiiremini. Uus uuring näitab, et tegelikult on tegemist siiski aju protsessiga. Foto: SCANPIX

Esilekutsutud kunstliku déjà-vu ajal tegeles aju väidetavalt mälestuste kontrollimisega.

Tõenäoselt on pea kõik inimesed kogenud vähemalt mõnel korral oma elus déjà-vu’d ehk veidrat ja petlikku tunnet, et oleme käesolevas olukorras juba viibinud. Ulmefilmis «The Matrix» jõuti isegi nii kaugele, et déjà-vu toodi välja märgina meid ümbritsevast võltsmaailmast.

Reaalses elus ei ole teadlased aga seniajani osanud seletada, miks meie aju meile selliseid trikke korraldab. On näiteks oletatud, et eksitav mälestuse tunne tekib siis, kui aju võltsmälestusi loob, kuid seegi oli vaid oletus. Üks tema senise vähese uurituse põhjus on déjà-vu  harv ja ennustamatu esinemine - teadlastel lihtsalt ei ole seni olnud võimalik seda tabada.

Nüüd on grupp Inglismaa St. Andrewsi ülikooli teadlasi aga tulnud välja väidetava déjà-vu esile kutsumise meetodiga. Uudsest meetodist teatasid Akira O’Connor ja kolleegid möödunud kuul Budapestis toimunud rahvusvahelisel mälu-uuringute konverentsil, vahendab New Scientist.

Oma lähenemises võtsid nad aluseks psühholoogidele juba ammu tuntud võltsmälestuste tekitamise meetodi, mis hõlmab endas katsealustele hulga omavahel temaatiliselt seotud sõnade ette lugemist – näiteks «voodi, padi, öö, tukastama» – aga ühendava teema – näiteks «uni» - välja jätmist. Kui sõnade loetelu kuulnud inimese käest hiljem küsida, kas sõna «uni» oli üks nendest, mis talle ette loeti, ollakse enamasti oma «mälus» veendunud ja väidetakse, et muidugi oli. Selline tehnika on psühholoogidele juba ammu tuttav.

Kunstlik võltsmälu

Uudsus seisnes aga selles, kuidas O’Connor ja kolleegid déjà-vu esile kutsusid. Nimelt küsisid nad osalejatelt kohe pärast ülesande täitmist, kas nimistus oli ka u-tähega algavat sõna. Varasemalt oli hoolitsetud, et ühtki sellist sõna ei oleks ja tänu kontrollivale küsimusele jäi see ka katsealustele selgelt meelde.

Kui neilt aga mõne aja möödudes küsiti, kas nad olid varem kuulnud sõna «uni», viis see nende aju vasturääkivate mälestuste vahel konflikti, tekitades niimoodi déjà-vu laadse tunde, kus nad mäletasid selgelt nii sõna «uni» kuulmist kui ka seda, et nad ei saanud u-tähega algavaid sõnu kuulda.

O’Connori juhitud uurimisrühm ajas niimoodi «segadusse» 21 vabatahtlikku katsealust ja analüüsisid nende ajuprotsesse magnetresonantstomograafiga. Tulemus oli  üllatav. Nimelt olid mäluga seotud ajuosad nagu näiteks hipokampus terve aja täiesti mitteaktiivsed. Küll aga näitasid ajupildid kõrgendatud aktiivsust aju eesmistes piirkondades, mis on seotud pigem otsuste langetamisega. Teadlased oletavad, et need aju osad kontrollivad déjà-vu tekkimise ajal meie mälestusi ja teavitavad leitud ebakõladest reaalsete kogemuse ja «mäletatud» kogemuse vahel ka teisi aju piirkondi.

Kui praegu veel võrdlemisi tugeva oletuse tasemel olev idee peaks kinnitust saama, aitaks see seletada nii mõndagi levinud ajuprotsessi. Näiteks seletaks see, miks on déjà-vu märksa levinum noores eas ja annaks alust oletada, et inimesed, kellel see esineb, on ka parem mälu. Teistpidi võib tulemusi ka tõlgendada nii, et parem mälu on hoopiski ilma déjà-vu’ta inimestel, kel pole mälukontrolli järgi lihtsalt vajadust.

Mis nüüd avaldatud déjà-vu mehhanismi täpselt esile kutsub, peab selguma edasistes uuringutes.