Veidi sularaha võib kodutuks jäämist ligi kaks aastat edasi lükata

Kodutu mees. Pilt on illustreeriv Foto: JUNG YEON-JE/AFP

Mitme kuu jooksul tehtud vaatlustest selgus, et raha saanud inimeste puhul kukkus kolme kuu järel kodutuks jäämise tõenäosus 88 protsenti ning kuue kuu möödudes 76 protsenti. 

Nii selgus USA teadlaste uuringust, mis näitas, kuidas ühekordne, umbes 1000-dollari suurune (umbes 895 eurot) rahasumma mõjutab inimeste kodutuks jäämist. Selleks analüüsis Notre Dame’i Ülikooli ökonomist James Sullivan kodu kaotamise ohus inimesi, kes helistasid üürikulude jaoks raha jagava keskuse abiliinile. Uurimiseks sobiv valim tekkis seetõttu, et rahavarude muutumise tõttu ei suutnud keskus kõiki abivajajaid aidata. Kokku vaatles uurimisrühm aastatel 2010 – 2012 4448 inimest. Tulemused avaldas eelmisel nädalal ajakiri Science.

Rahajagamise põhimõte oli toetada neid inimesi, kes ei suutnud enam üüri maksta, sest mõni ootamatu kriis – nagu näiteks hirmkallid ravikulud – oli nende rahakotile ajutise põntsu pannud. Rahasaamiseks pidid abivajajad näitama, et tulevikus suudavad nad üüri ise edasi maksta. Raha jagati vastavalt vajadustele, ent keskmine makstud summa jäi tuhande dollari juurde.

Mitme kuu jooksul tehtud vaatlustest selgus, et raha saanud inimeste puhul kukkus pärast raha saamist kodutuks jäämise tõenäosus kolme kuu järel 88 protsenti ning kuue kuu möödudes 76 protsenti. Sullivani sõnul ei ole neil põhjust arvata, et efekt ajas palju muutub ning pigem võib see püsida ligi kaks aastat.

Ehkki esmapilgul võib raha andmise mõju tunduda ilmselgegi, usuvad  taoliste programmide kriitikud, et pigem lükkab ühekordne rahasüst lihtsalt vältimatut edasi. Siiski rõhutasid uuringu tegijad ajakirjale Science, et nende tulemuste võti on aidata just tõelises kodutuks jäämise ohus inimesi, sest nii suurenes programmi mõju ning vähenes selle maksumus. Põhjus peitub selles, et paljud raha küsinud inimesed lõpuks keskuselt raha ei saanud, sest koduprobleemi lahendas näiteks ajutiselt sugulaste või sõprade juurde kolimine. Nii oleks raha kulutatud muudeks asjadeks. Kuigi kodutuks jäämise riski täielikult hinnata ongi keeruline, näitas uuring, et kõige rohkem ähvardas oht kõige vaesemaid inimesi, samal ajal oli aga just neile rahast kõige suurem abi.

Sullivani sõnul toob taoline rahaandmine pikas plaanis kasu ka maksumaksjale (seda siiski USAs, sest uuring tehti USA sotsiaalprogrammide maksumust arvestades  -toim). Keskmiselt kulub kellegi kodutuks jäämise ära hoidmisele umbes 10 300 dollarit ja sinna hulka jääb abikeskuste ülevalpidamine ning jagatud raha. Kui sihtida aga kõige vaesemaid perekondi, kukus summa Sullivani arvutuste järgi umbes 6800 dollari peale. Ehkki number võib tunduda suurena, rõhutas Sullivan ajakirjale Science, et kui inimene juba kodutuks jääb, maksab ühiskond selle eest veelgi rohkem, umbes 20 000 dollarit.