/nginx/o/2016/08/11/5710373t1hd2ad.jpg)
Vastilmunud teadustöö lükkab ümber seni valitsenud arusaama, nagu oleks meie aju primaatide omast struktuuri poolest erinev ja seletab meie evolutsiooni mõjutanud mehhanisme.
Uuring: varajane kokkamine pani inimaju kasvama ja tegi ahvist inimese (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellise tulemuseni jõudsid Nashville’is asuva Vanderbilti ülikooli teadlased, uurides inimese ja seitsme muu inimahvi ajusid, nende piirkondade suurusi ja närvirakkude arvu neis. Tuli välja, et abstraktse mõtlemise ja otsustusvõimega seotud eesajukoor oli kõigis liikides aju üldise suhtes sama suur ja ka neuronite arv neis sama. Põhimõtteliselt olid kõik ajud oma struktuurilt samasugused, kuid ometigi on inimesed abstraktse mõtlemise võime poolest teistest inimahvidest märkimisväärselt võimekamad.
«Inimesed peavad lahti ütlema ideest, et inimaju on kuidagipidi eriline,» kommenteeris tulemust uuringu juht Suzana Herculano-Houzel.
«Meie aju on põhiliselt tavaline primaadi aju. Kuna ta on aga kõige suurem primaadi aju, on tal siiski üks iseloomulik omadus. Nimelt on meie ajus kõige suurem arv ajukoore neuroneid. Inimajus on neuroneid 16 miljardit, gorilladel ja orangutanidel neid 9 ning šimpansitel vaid kuus-seitse. [Suur neuronite arv] on märkimisväärne, aga eriline see küll ei ole.»
Teadlastel on olemas ka oma teooria selle kohta, kuidas meie aju nii suureks ja seega ka võimekaks kujuneda sai. Arengu seletamisel panevad nad kõige suurema rõhu söögi valmistamise oskuse arenemisele. Kokkamise all peavad teadlased siin silmas igasugust toidu muutmise viisi lihtsast lõikamisest ja purustamisest keetmise ja fritüürimiseni.
Nimelt võimaldas kokkamine meil ületada teiste primaatide aju suurust piirav energine lävend. Aju on üks enam energiat tarbivatest organitest, õgides ära peaaegu veerandi kogu tarbitud energiast. Lõikumine ja ennekõike kuumutamine võimaldavad toidust aga samast toidust kätte saada kordades enam kaloreid.
Näiteks gorilla peab enda suure keha ja võrreldes inimestega suhteliselt väikese aju üleval pidamiseks veetma söögiotsingutel ligi kaheksa tundi päevas. Inimaju on gorilla omast aga ligi kolm korda suurem ja kui me toituksime nendega samamoodi, peaksime igapäevaselt kulutama toidu otsimisele ja söömisele ligi üheksa ja pool tundi.
Võtame näiteks tavalise porgandi. Kui see toorelt ära süüa, kulub energiakulukale närimisele ligi 10-15 minutit ja seedesüsteem suudab omistada vaid kolmandiku porgandis leiduvatest kaloritest. Mõneminutise keetmisega muutub porgandi söömine ise palju kiiremaks ja mugavamaks ning lisaks saab keha sellest veel kätte 100 protsenti kaloritest.
Söögitegemise tööriistad jõudsid inimkätesse esmakordselt tõenäoselt ligi 2,5 miljonit aastat tagasi ja esimene teadaolev kontrollitud tule kasutamine toimus ligi 400 000 aastat tagasi.
«See on täiesti hämmastav, et meie tänapäeva elus nii igapäevane asi nagu söögi valmistamine andis meile ajud, millega saame nüüd iseennast uurida ja luua teadmisi ise vahetult kogemata maailmatest,» ütles Suzana Herculano-Houzel.