/nginx/o/2016/08/04/5684619t1h0324.jpg)
Võrreldes samaealiste kõhnadega on tugevalt ülekaaluliste ajudes vähem ajupiirkondade kommunikatsiooni eest vastutavat valgeollust. Kõhnad jõuavad sama tasemeni umbes 10 aastat hiljem.
Ülekaalulisus keskeas paneb aju kiiremini vananema
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aju-uuringud on juba ammu näidanud, et mida vanemaks elame, seda enam tõmbuvad meie ajud kokku. Uuemad teadustööd osutavad aga aina enam, et selles protsessis võib suurt rolli mängida ülekaalulisus. Otseseid tõendeid aju närbumise ja rasvumie seostest ei ole seni veel aga ilmunud.
Värskes uuringus võtsid Cambridge’i ülikooli teadlased vaatluse alla 473 vanuses 20 kuni 87 patsiendi ajupildid, et rasvumise ja aju arenemise seostes selgust saada. Analüüsist tuli välja, et ülekaaluliste inimeste ajudes oli võrreldes kõhnadega märkimisväärselt suurem valgeolluse vähenemine. See pea kõigis loomades levinud närvikoe tüüp ühendab inimese peaajus erinevaid ajupiirkondi ja võimaldab nendevahelist infovahetust.
Lisades andmetele veel ka uuritavate vanuse, jõutigi ootamatule tulemusele: 50-aastastel rasvunutel oli valgeollust alles sama palju kui 60-aastastel kõhnadel inimestel, mis annab alust oletada, et nende ajud on ka 10 aastat kiiremini vananenud.
Üllataval kombel ei täheldatud kuigi olulisi erinevusi valgeolluse mahus enne patsientide keskikka jõudmist. Pärast teatud vanuse saavutamist hakkas valgeollus rasvunute ajudes aga suure kiirusega vähenema. Mis valgeolluse sellist vähenemist põhjustab, on ebaselge.
«Hetkel saame ainult spekuleerida, kas ülekaalulisus põhjustab neid muutusi või on hoopis nende tagajärg,» ütles uuringu autor Dr. Lisa Ronan Cambridge’i ülikooli psühhiaatria osakonnast.
Ka IQ-testi laadsed standardiseeritud vaimse võimekuse katsed ei näidanud olulist erinevust «vanade» ja «noorte» ajude vahel, mistõttu ei oska teadlased praegu ka öelda, mida selline erinevus ajutöö võimekusele tähendab. Autor Paul Fletcher oletab, et selle olluse kadumine võib teha aju tundlikumaks erinevatele vigastustele ja häiretele, aga täpsete hinnangute andmiseks on veel siiski vaja põhjalikumaid uuringuid.