:format(webp)/nginx/o/2016/07/26/5658775t1h1d15.jpg)
Meteoroloog Sven-Erik Enno selgitab taevaste elektrilöökide asukoha leidmise meetodeid ja nende ajalugu.
Kus see välk nüüd lõi?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Välk on võimas ja ohtlik ilmastikunähtus, mis ohustab inimesi ja nende vara. Igal aastal hukkub maailmas välgutabamuse tõttu hinnanguliselt paarkümmend tuhat inimest. Välk süütab hooneid ja põhjustab elektrikatkestusi. Äikesetormide tõttu tuleb katkestada vabaõhuüritusi ja suunata ümber lennukeid. Kuna äikesetorme ei ole võimalik ära hoida, on parim lahendus võimalikult varajased hoiatused.
Need on saanud võimalikuks tänu automaatselt välku registreerivatele süsteemidele. Uues Horisondis kirjeldab Tartu ülikooli meteoroloog Sven-Erik Enno pikselöökide asukoha määramise tehnoloogiatest ja nende kujunemisloost.
Esimest seda tüüpi seadet demonstreeris Vene füüsik Aleksandr Stepanovitš Popov juba 1895. aastal. Ulatuslikumalt hakkasid välguloendurid levima siiski alates 20. sajandi keskpaigast. Arenenud riikides on need tänapäevaks aga peaaegu täielikult asendatud palju täpsemaid vaatlusi võimaldavate välgudetektorite võrgustikega.
Loe lähemalt Novaatori ülevaatlikust artiklist.