/nginx/o/2016/08/03/5683027t1ha017.jpg)
Loomariigi sanitaride toidulaua tühjenemine võib tähendada sagedamaid kokkupuuteid inimestega ja nende kadumine ohtu põllumajandusele.
Saakloomade hääbumine ohustab maailma suurkiskjaid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Et maailmas on elurikkusega halvasti, ei ole ühelegi ökoloogiaga kursis olevale inimesele eriliseks üllatuseks. Hiljuti hindas rahvusvaheline uurimisgrupp ülemaailmset liigilise mitmekesisuse seisundit ja jõudis järeldusele, et rohkem kui poolel maismaast on elurikkuse kaod ületanud inimeste jaoks turvalise piiri.
Nüüd kogusid kaks Oregoni ülikooli teadlast esmakordselt kokku kõik olemasolevad andmed, 17 suurkiskja 494 saaklooma kohta et hinnata, mida tähendab koosluste vaesustumine suurtele kiskjatele.
Tulemused ainult kinnitasid kartusi. Tuli välja, et veerand kiskjate saakloomadest on rahvusvahelise looduskaitse liidu (IUCN) poolt märgitud ohustatuks. See tähendab omakorda, et 17-st maailma suurkiskjast 11 on ühel või teisel määral ohustatud saagipuudusest. Ohustatud liikide hulka kuuluvad lõvid, jaaguarid, pantrikud, lumeleopardid, tiigrid ja ka kriitiliselt ohustatud punahunt. Näiteks tiigri jahitavatest liikidest on inimtegevusest ohustatud pea pooled. Hetkel näitavad populatsiooni kahanemise märke 15 suurkiskjat, ainsate eranditena tuuakse välja meilgi levinud harilik ilves ja hallhunt.
«Suurkiskjate ellujäämiseks on vajalik piisava koguse saakloomade olemasolu. Saakloomade ja kiskjate arvutukuse vahel on tugev seos - 90 kg kiskjate üleval hoidmiseks kulub kokku 10 000 kg saaki,» kirjutasid teadlased Royal Society Open Science-is avaldatud uuringuraportis.
Kiskjate toidubaasi vähenemisel kasvab teadaolevalt ka inimestega kokkupuute tõenäosus. Looduskeskkonnas nälgivad loomad võivad hakata ründama ka inimeste peetavaid loomakarju, mis omakorda suurendab ka konflikti inimestega ning seetõttu ka jahisurvet.
Tippkiskjate kadumine tähendab samas suurenevat survet põllumajandusele, kuna looduslike vaenlaste puudumisel saavad taimtoidulised metsloomad vabamalt tegutseda.
«Need kiskjad ei jää ilma vajalike saakloomadeta ellu,» kirjutasid teadlased ja kutsusid rahvusvahelist üldsust üles rakendama holistilisemaid liigikaitse meetodeid, et säästa looduskeskkonda allakäiguspiraalina toimivast hävingust.