/nginx/o/2016/07/22/5650039t1h3801.png)
Tiheda asustustihedusega Luzoni vähestest säilinud metsadest avastatud 28 ainulaadset imetajaliiki teevad saarest maailma suurima imetajate mitmekesisusega piirkonna.
Taevasaarte pilverotid: Filipiinidel avastati «imetajate Galapagos»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Luzoni mitmekesisuse osas oli oletusi varemgi, kuid keegi ei olnud seda seni teaduslikult fikseerinud. 2000. aastal alustaski grupp ameerika ja filipiini teadlasi 15 aastat väldanud uurimistööga, mille tulemus üllatas neid ennastki.
«Võrreldes Filipiinidega on isegi Galapagose liigirikkus väga väike. Oleme leidnud ühe imetajate rühma, kes on üksinda mitmekesisem kui ükskõik mis Galapagosel,» kommenteeris uurimises osalenud bioloog Danilo Balete avastust Deutsche Wellele. Viide Galapagosele on kõnekas – Ecuadorile kuuluvatel saartel nägi Charles Darwin omal ajal nii suurt liigirikkust, et see innustas teda arendama välja oma liikide tekke teooriat.
/nginx/o/2016/07/22/5650003t1h4bc2.jpg)
Kui varasemast oli teada, et saarel elab 28 imetajaliiki, siis ajakirjas Frontiers of Biogeography avaldatud uuringu tulemusena on see arv kahekordistunud, kusjuures väljaspool Luzoni võib kohata vaid nelja neist. Enamus avastatud liikidest kuulub seni väheuuritud «pilverottide» ja «vihmaussi-hiirte» hulka. Kui suuremad neist võivad kaaluda mitu kilo, on kõige väiksemad vaid 20-grammised. Liigid on väga erinevad: mõned pikkade, peaaegu jalgadeni ulatuvate vurrudega, mõned justkui tavalised pruunid rotid, mõned valge-musta-kirjud nagu kokku kuivanud pandakarud.
Ideaalne keskkond liigitekkeks
Sellise mitmekesisuse taga on teadlaste sõnul saare geograafia – alates oma tekkest on Luzon olnud teistest suurematest maamassidest eraldatud ja nii on sealne elustik saanud kujuneda ilma teiste liikide poolse sekkumiseta. Kui mõni loom sinna ka jõudnud on, ei ole konkurents tal seal levimist ja arenemist takistanud. Samal ajal on saar oma geoloogiliselt ülesehituselt väga liigestatud, mis võimaldab mägede, lahtede, metsade ja jõgede vahel tekkida paljudel erinevatel pisikestel ökosüsteemidel, millest igaüks nõuab seal elamiseks omaette kohastumusi. Suur osa avastatud loomaliike pärineb Luzoni kõrgete mägede tippudest nii-nimetatud «taevasaartelt». Mõne mäe otsas elab koguni viis endeemset ehk vaid seal esinevat liiki, mis on enam kui üheski Euroopa riigis.
«Mägede otsas satuvad need liigid isolatsiooni ja hakkavad niimoodi aega mööda üksteisest eristuma. Kui lasta sel protsessil piisavalt kaua kesta, tekibki meeletu mitmekesisus,» kirjeldas liigitekke protsessi Lawrence Heaney Chicago välitöö muuseumist.
/nginx/o/2016/07/22/5650005t1h238a.jpg)
Samal ajal on Filipiinide suurim saar üks troopika kiiremini häviva looduskeskkonnaga piirkondi, kus on säilinud vaid 7 protsenti vanadest metsadest ja kuna Luzonil elab kokku ligi 50 miljonit inimest, on elupaikade hävimisest ja jahipidamisest tulenev surve nendele vastavastatud liikidele erakordselt suur. Sellest ohust avastatud liikide elujärjele tuleneb ka avaldatud artikli pealkiri: «Mitmekesisuse kahekordistumine: hoiatav lugu varem aimamatust mitmekesisusest troopilisel ookeanisaarel.»
«Üheks uuringu olulisemaks tulemuseks, et me ei tea veel kusagil maailmas imetajate tõelist mitmekesisust ja liigirikkust. Isegi Aafrikas ja Madagaskaril avastatakse seniajani pidevalt uusi liike,» ütles Balete ja lisas, et uute avastuste vaimus tuleks tõsiselt kaaluda Luzonile uute kaitsealade loomist.