/nginx/o/2016/07/15/5624671t1h2ab5.jpg)
Liigiline vaesustumine võib tuua tõsiseid tagajärgi ökosüsteemide toimimisele ja inimühiskondade jätkusuutlikkusele.
Ülemaailmne elurikkuse kadu on saavutamas ühiskonnale ohtlikku taset
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi inimtegevuse põhjustatud surve elusloodusele on teada juba aastakümneid ja võitluses tervema ning rikkama planeedi eest on sõlmitud rahvusvahelisi kokkuleppeid ja konventsioone, ei näita liikide ja elupaikade hävimise kiirus raugemise märke. Teaduskirjanduses on selliseid tendentse kirjeldatud pea kõikjal maailmas. Nüüd võtsid Londoni University College’i teadlased elurikkuse kadude ülemaailmse taseme esmakordselt mõõdetavate parameetrite toel kokku. Ajakirjas Science avaldatud uuring on hoiatus inimkonna jätkusuutmatu kursi eest.
«See on esimene uuring, milles uuritakse nii detailselt kvantitatiivselt elupaikade hävimise mõju elurikkusele ülemaailmsel tasemel,» ütles teadlaste rühma juhtinud Dr. Tim Newbold University College’ist. Grupp leidis, et pea kõikjal maailmas on elurikkuse kadu ületanud möödunud aastal rahvusvahelise ökoloogide grupi poolt seatud elukadude jätkusuutlikkuse piirid, mille kohaselt võib elupaiga toimimine saada takistatud, kui hävib rohkem kui 10 protsenti selle liikidest.
Suurte järeldusteni viis ka suuremahuline uuring. Kokku analüüsis Newboldi tiim 2,38 miljonit andmeühikut, mis pärines sadade teadlaste tööst ja kirjeldas 39 123 liigi olukorda 18 659 uurimispaigas. Kus võimalik, kõrvutati tänapäevased andmed olukorraga enne inimmõjude algust.
Elurikkuse langus hullem kui majanduslangus
Uurimusest selgub, et looduskeskkonna hävimine mõjutab enim rohumaid, savanne ja põõsastikke. Samamoodi on murettekitav ka paljude maailma metsade olukord. Ohustatud piirkondades on teadlaste sõnul alust oodata ökosüsteemi funktsioonide – nagu näiteks elusorganismide kasvatamine ja toitainete ringlus – kahjustumist või isegi katkemist. Kuna eluslooduses on kõik omavahel seotud, toob selline stsenaarium probleeme ka inimeste praeguse sotsiaalse süsteemi jätkusuutlikkusele, seda kõigis elusloodusega kokku puutuvates valdkondades.
Sellised tulemused kehtivad 58,1 protsendi maismaa kohta, kus elab kokku 71,4 protsenti maakera inimasukatest, keda neid ümbritsev looduskeskkond ei pruugi enam ülal jaksata pidada.
«Enamasti muretsetakse poliitilisi otsuseid langetades majanduslanguste pärast, kuid elurikkuse langemine võib kaasa tuua veelgi hullemaid tagajärgi. Praeguste elusüsteemi kadude tõttu on kõrgendatud risk juba praegu olemas. Kuniks me ei suuda elusüsteemi uuesti jalule aidata, on tegemist ökoloogilise ruletiga,» ütles uuringus kaasa teinud professor Andy Purvis Londoni loodusmuuseumist.
Looduskaitseliikumise alusepanija Henry James Thoreau sünnist möödus mõni päev tagasi 199 aastat.