/nginx/o/2016/07/14/5620457t1hdd0b.jpg)
Lääne muusika harmooniaid kuulmata üles kasvanud hõimlased ei oska eristada kooskõla ja dissonantsi.
Milline harmoonia meile meeldib? Vastus sõltub päritolust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nagu paljudes teisteski inimese käitumisega seotud valdkondades on ka muusikauuringutes aastakümneid vaieldud selle üle, kas meie käitumises ja muusikamaitses mängivad suuremat rolli geenid või kasvatus ja kultuuriline taust. Kui asi on geenides, peaks muusikas olema teatud universaalsus: sarnased harmoonilised ja meloodilised põhimõtted. Sellise lähenemise kasuks räägivad juba Vana-Kreekast tuntud ja läbi aegade kasutuses olnud matemaatilised heliread.ks peeti Nõukogude Liidu hümni esimese kahe noodi vahel
Samas on harmoonia reeglid läbi aegade varieerunud. Näiteist kvart-intervalli keskajal dissonantsiks ja lubamatuks intervalliks, mida kirjeldati lausa kui «kuradit muusikas.»
Eile ajakirjas Nature avaldatud artiklis teatavad Josh McDermott ja tema kolleegid MITst uurimistulemustest, mis toetavad hoopis vastupidist teooriat: matemaatika ja geneetika ei määra muusikalisi eelistusi ning kultuuri mõjusid ei saa eirata.
Uuringu käigus mängiti vabatahtlikele USAs ja Boliivias harmooniliselt kokku kõlavaid või dissonantseid nootide kombinatsioone ja paluti hinnata nende meeldivust skaalal 1st 4ni. Muuhulgas võeti arvesse ka vabatahtlike taust. Nimelt olid ligi pooled USAs vastanutest professionaalsed muusikud, paljud Boliivia vabatahtlikud kuulusid aga Amazonase vihmametsades elavase Tsimane hõimu, kellel puudub peaaegu täielikult kokkupuude Lääne muusika ja harmooniatega.
Nagu oodata võiski, näitasid tulemused USA muusikute puhul suuremat kooskõla ja dissonantsi eristamist ja hindamist. Muusikalise haridusega vabatahtlikud hindasid kooskõlasid seejuures ligi kaks korda meeldivamaks samal ajal, kui Tsimanede vastustest ei ilmnenud üldse harmoonilisi eelistusi.
Sellise erisuse põhjust peavad McDermott ja kolleegid kultuuriliseks. Nimelt koosneb suurem osa Tsimane traditsioonilisest muusikast vaid ühe esitaja poolt üksinda esitatud laulust, mistõttu ei pruugi nad olla harjunud harmooniaid kuulama.
Kuigi McDermotti avastus on kahtlemata märkimisväärne, ei saa seda siiski pidada geenide ja kasvatuse teooriate vahelise konflikti lahenduseks. Paljud teadlasedki ei ole uuringu seletustega rahul.
«Kultuuri ja bioloogia vahelise vastuolu manamine on eksitav,» kommenteeris uuringut Bill Thompson Austraalia Macquaire’i ülikoolist ja lisas, et tegelikult tuleneb bioloogiast kõik õppimisse puutuv. Sellest hoolimata tunnistas ka tema uuringu olulisust, jäädes samas põhjalikumate järelduste tegemise osas ettevaatlikuks.