Miks me magame?

Uni on eluks hädavajalik, kuna aitab ajul hakkama saada päeva jooksul talletatud mälestustega. Foto: Scanpix/AP

Murdelisest uuringust selgub, et magades puhastame päeva jooksul kogutud teadmisi.

Bioloogia ja neuroteadused on juba aastakümneid olnud võimetud seletama eranditult kõigile loomaliikidele omast puhkamise viisi – magamist. Me teame, et uni on hädavajalik. Rotid, kellel takistati uinuda, surid eksperimendis kuu aja möödudes. Inimeste puhul on teada unepuudusest tingitud hallutsinatsioonid ja langetõve hood. Kuigi uni ja sellega kaasnevad protsessid on üsna laialdaselt uuritud, jäi alati õhku küsimus, et miks me ikkagi magame.

Konkreetsetest tõendite puudusest hoolimata on siiski juba mõnda aega arendatud teooriat, et une ajal viib aju läbi koristustööd päeva jooksul kogutud mälestuste seas.

Möödunud nädalal teatas Wisconsini Madisoni ülikooli psühhiaatriaprofessor Giulio Tononi esmakordsest «koristusune» teooriat toetavate asitõendite leidmisest. Tononi uurimisgrupp jõudis tõenditeni, uurides ajuproove, mis olid kogutud hiirtelt enne ja pärast und. Pärast und võetud proovide sünapsid osutusid une-eelsetest 18 protsenti väiksemateks. See näitab, et une ajal neuroneid ühendavad sünapsid nõrgenevad. Selline mehhanism seletab, miks meil on pärast unetut ööd raskem süveneda ja uut infot omastada – aju on lihtsalt «täis».

Kuigi «koristusune» teooriale leidus ennegi mõningaid katselisi tõendeid, olid need enamasti üsnagi kaudsed. Tononi juhitud uuring on esimene, mis näitab käegakatsutavalt une jooksul toimuvaid protsesse.

Esitlust kuulanud Oxfordi ülikooli teadur Vladislav Vjazovski sõnul on tegemist väga elegantse idee ja olulise sammuga une mõistmise teel. «Struktuurilised tõendid on väga olulised, kuna on palju vähem mõjutatud erinevatest segavatest faktoritest,» vahendas Vjazovski sõnu New Scientist.

Aastaid kestnud uuring

Kirjeldatud avastuseni jõudmine oli Tononi sõnul aastaid kestnud töö, mille tulemus ilmnes alles päris lõpus. Teadlased kogusid väikesi ajutükke ja lõikasid nendest üliõhukesed viilud, mille põhjal oli võimalik luua ajukoest 3D mudelid. Uuritavaid sünapse oli ligi 7000 ja tööd jagus seitsmele teadlasele neljaks aastaks. Ajuproovidega töötades ei teadnud need sedagi, milline proov kuulub millisele hiirele. Proovid ja konkreetsed isendid viidi kokku möödunud kuul, kui töö tehtud. Alles siis said teadlased kergendunult hingata – aastaid kestnud töö tõestas hüpoteesi tõesust.

Lisaks mälestuste korrastamise printsiibile tuli uuringust välja, et ligi viiendik sünapsidest püsisid üleöö samal tasemel, justkui säilitades olulisi mälestusi. «Me jätame alles selle info, mis ka loeb,» seletas Tononi püsivaid sünapse.