/nginx/o/2016/06/13/5506359t1h3542.jpg)
Vaata, kui kõrgele, kaugele ja sügavale on inimene läinud.
Kus on inimkeha piirid?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
BBC reastas inimkeha saavutuste ekstreemumid, vaata animeeritud videot SIIT.
Kaugemale:
2006. aastal jooksis USA ultrajooksja Dean Karnazes 50 päeva jooksul 50 maratoni. Aasta varem sai mees hakkama teise hullusega: joostes järjest ning magamata 350 miili (563.27 km). Kokku kulus selleks 80 tundi ja 44 minutit.
Kiiremini:
2012. aastal hüppas austerlane Felix Baumgartner 39.045 kilomeetri kõrguselt, stratosfäärist Maa pinnale. Võrdluseks võib tuua, et seni täheldatud andmetel on kõige kõrgemal lennanud lind jõudnud 11.2 km kõrgusele ning kommertsiaallend 9.144 km kõrgusele. Baumgartneri langemiskiirus oli 1358 kilomeetrit tunnis – see ületab helikiiruse (1232 km/h), keskmise lennuki sõitmise kiiruse (885 km/h) ja Jaapani kiirrongide keskmise kiiruse (322 km/h).
Sügavamale:
2012. aastal laskus Austria sukelduja Herbert Nitsch 253 meetri sügavusele. See on sama pikk maa kui 69 korruselise maja kõrgus ning nii sügaval on inimest ümbritsev rõhk 14 korda tugevam kui merepinnal. Ka võib pulss langeda 25% - 50%.
Kõrgemale:
2004. aastal ronis Itaalia alpinist Karl Unterkircher Mount Everesti ja K2 (kõrguselt maailma teine mägi) otsa, ilma igasuguse abi ega hapnikuballoonideta. Nii kõrgele jõudes saab inimene õhust kolm korda vähem hapnikku kui maapinnal. Asja tõsidust näitab seegi, et kõige kõrgemal asuvad imetajad, jakid, 6096 meetrist enam kõrgemal ei elutse.