R, 9.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Tippdemograaf: keegi ei taha vanaks jääda ja sellele murele hakkame ka lahendust leidma

Riin Aljas
, teadustoimetuse juhataja
Tippdemograaf: keegi ei taha vanaks jääda ja sellele murele hakkame ka lahendust leidma
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 3
Demograaf James Vaupel arvab, et esimese asjana peaks poliitikud veenma inimesi, et kauem töötada on parem mõte - kasvõi juba seepärast, et mida muud ikka inimene oma vanaduspõlves teeb, kui ta elab 90-aastaseks.
Demograaf James Vaupel arvab, et esimese asjana peaks poliitikud veenma inimesi, et kauem töötada on parem mõte - kasvõi juba seepärast, et mida muud ikka inimene oma vanaduspõlves teeb, kui ta elab 90-aastaseks. Foto: Liis Treimann / Postimees

Aasta on 1949 ning nelja-aastane James laskub igal õhtul enne magamaminekut põlvili ja palvetab, et kui ta peaks enne hommikut surema, võtaks jumal ta enda juurde. 1965. aastal uinub 19-aastane James juba rahulikumalt, ent kui sõbrad arutavad selle üle, et kunagi tuleb aasta 2000, pole noormees kindel, kas ta selle ära näeb – 55-aastaselt surra näib täiesti reaalne.

1984. aastaks teab demograaf James Vaupel juba, et eluea pikkusel tõenäoliselt piire pole. Oma esimese tütre Anna sündi oodates arvutab ta välja, et Taanis sündinud ning haritud ja keskmisest kõrgema sissetulekuga vanemate lapsena tähistab ta 50-protsendise tõenäosusega ka oma 100. sünnipäeva.

Kolmeaastast Annat üritab James juba raamatuid, kunsti ja teatrit armastama panna, sest tüdrukul on ees suur töö – nii palju tervena elatud aastaid ei ole lihtne ära sisustada.

Inimesed ei vanane veel aeglasemalt, ent me oleme õppinud vananemisest tulenevaid probleeme hästi edasi lükkama. Enamik maailma ei saa sellest aga veel aru, ütleb sel nädalal Eestis esinenud demograaf James Vaupel.

- Ma olen 27-aastane ja kui arvestame kõiki lähiaja ja tuleviku teadussaavutusi, siis kui vanaks elan mina ja kui kaua elab praegu sündinud inimene?

Selleks peaksin ma teadma Eesti riigi tervishoiusüsteemi eripära ja majanduskasvu. Kui arvestame aga seda, et 1840. aastast alates on eluiga pidevalt pikenenud ning Eestis hakkab oodatav eluiga Rootsi omale järele jõudma, siis on praegu sündinud tüdrukul 50-protsendiline tõenäosus elada vähemalt 108-aastaseks.

Üldse on nii, et pärast 2000. aastat sündinud Rootsi tüdrukud elavad vanemaks kui sada aastat. Kui praegused trendid jätkuvad, elate teie üle 90 aasta. Praegu liigub oodatav eluiga edasi kümnendi jooksul 2,5 aastat, aastas kolm kuud ja päevas kuus tundi! See on revolutsiooniline.

 - Rääkisite tüdrukust. Kas meeste ja naiste eluea vahe jääb püsima ka tulevikus?

Suuresti põhjustab meeste lühemat eluiga riskikäitumine, nagu alkoholiga liialdamine, suitsetamine või hulljulgus, mis võivad elu ligi 20 aastat lühendada. Teisalt näeme arenenud riikide pealt, et mehed on hakanud vähem suitsetama, aga naised veidi rohkem – seega vahe väheneb. Seda enam, et tulevikus hakkavad mõlemad vähem suitsetama.

Bioloogiliselt saavad naised siiski haigustega paremini hakkama ja on lihtsalt paremad ellujääjad, nii püsib teatud vahe alati, ent 20 aasta asemel räägime tulevikus pigem kahest aastast.  

 - 90 aastat tundub mulle natuke hirmutav, ent kui järele mõelda, siis me ei räägi mitte ainult pikemast elust, vaid pikemast hästi elatud elust. Kas me võime öelda, et 80 on uus 60?

Seda küsimust oleme aastaid uurinud. Miks me kauem elame? Sest me suudame haiguseid paremini ravida: haige südame aitamiseks on aparaadid, katkise puusaliigese saab asendada jne. Paberil on meil vanuse kasvades rohkem haigusi, ent me et suudame neid üha enam leevendada. Seega ei ole küsimus haiguste arvus, vaid selles, mida füüsiliselt suudame.

Võtame näiteks dementsuse: uuringud näitavad, et vanaduses on kolmandik inimesi dementsed, samas näitab USAs tehtud statistika, et 30 aasta jooksul on dementseks jäämise vanus lükkunud 87-lt 93 peale. Kuus aastat! Samal ajal pikenes aga eluiga aeglasemini, seega on haigus isegi kiiremini edasi lükkunud. Seega ei peata me vananemisprotsessi, vaid lükkame edasi sellega kaasnevaid tüsistusi.

 - Hiljuti avastasid ühe diabeediravimi uurijad, et seda ravimit võtnud elasid veel kauemgi kui terved inimesed. Üks hüpotees on, et siin on ainest eluea pikendamise ravimiks. See on utoopiline küsimus, ent kas järgmise saja aasta jooksul jõuame vananemisvastase ravimini?

Me saame vanaks hilisemas eas ja see jätkub ning teie kirjeldatud uuringuid on mitmeid. Aga isegi nende ravimiteta lükkuks vananemine edasi, sest inimeste elu on nii palju paremaks läinud, et nad lihtsalt jäävad hiljem haigeks. Praegune 80-aastane on sama terve kui varem 70-aastane. Uuemad generatsioonid põevad vähem haigusi, saavad rohkem süüa, epideemiaid suudetakse kontrollida, meil on vaktsiinid – see kõik aitab kaasa.

 - Lähikümnendite vanurid on ikkagi veel haiged. Aasta tagasi vaidlesime sõbraga karmima alkoholipoliitika üle. Ma ütlesin, et mul on õigus oma tervist rikkuda, tema meelest aga mitte, sest siis peab ühiskond minu alkoholipruukimisest võimendatud haigused kinni maksma. Provotseerimiseks vastasin, et kui ma joon, siis ma suren varem ära ja ühiskond võidab, sest minu vanadusehaigustega ei pea tegelema. Kui jätame igasuguse inimlikkuse kõrvale, kas lähikümnenditel tasub inimeste eluea pikendamine majanduslikult üldse ära?

Oeh... Tõsi, kui keegi palju joob ja suitsetab, on haiglaarvete suurenemise risk. Samamoodi näeme, et kauem elavate inimeste peale kulub rohkem pensioniraha, ja osa uuringuid näitabki, et selles mõttes on suitsetamine ja joomine majanduslikult riigile kasulik. Aga me ei peaks nii mõtlema. Me peaksime püüdlema ühiskonna poole, kus inimesed elavad pikalt ja tervena.

 - Ühelt poolt toimub meil teadusrevolutsioon nii meditsiinilises kui igas muus mõttes. Samal ajal liigume üha vähem ja ülekaaluliste inimeste arv muudkui kasvab. Kas siin on lihtne matemaatika, et teadusavastuste mõju on lihtsalt nii palju suurem?

Ülekaalulisus on muidugi halb, eriti diabeetikutele ja teatud haiguste põdejatele. Teisalt ei ole sellel suremusele suurt mõju, kui sa ei ole just kohutavalt ülekaaluline – ja sellest me palju ei räägi (Taanis hiljuti avaldatud uuring näitas lausa seost normist natuke kõrgema kehamassiindeksi ja pikema eluea vahel – R. A.).

Loomulikult võiksime olla tervislikumad, aga ülekaalulisus ei ole tegelikult eluiga tohutult puudutav probleem. Seda enam, et üldiselt on ülekaalulisi inimesi rohkem vähem haritute ja väiksema sissetulekuga inimeste hulgas – kui majandus areneb ja haridustase tõuseb, siis väheneb ka ülekaalulisus. See on üks lootus.

 - Optimistlik lähenemisviis on see, et vanana on inimesed üha tervemad, nad käivad kauem tööl  seega saavad nad natuke ära teha nooremate inimeste tööd, noorematel on nii lihtsam lapsi saada, kuna vanad on nooruslikumad, ning siis nad ei taha väga teistsugust poliitikat jne. Mis on pessimistlik stsenaarium?

Paljud pessimistid arvavad, et eluea pikenemisega kaasneb pikk vaevaline aeg. Nad ei saa aru, et tegelikult pikenevad ka hästi elatud aastad ja isegi kui haigusi tuleb juurde, suudame haiguse tagajärgi leevendada ja vältida. Neil ei ole täit informatsiooni ja nende tulevikupilt on moonutatud: keegi ei taha elada 90-aastaseks, kui vanaduspõlv tuleb veeta voodis. Probleem on selles, et nad kujutavad end vanaduses ette oma vanaemana. Aga me ei ole sellised, me oleme palju tervemad.

Pessimistid usuvad veel, et vanurid ei ole enam produktiivsed – ja tõesti, füüsilises töös on noored paremad –, aga enamik töid nõuab tänapäeval aju ja kogemust ja sellega saavad vanemad inimesed hästi hakkama.

 - Kui Eesti peaminister tuleks teie juurde ja küsiks, et kuidas tuleks sellest johtuvalt poliitikat muuta ja millest alustada, siis mida te talle soovitaksite?

Kuus aastat tagasi toimus Läänemere riikide valitsusjuhtide kohtumine ja laual oli just seesama küsimus. [Saksamaa kantsler] Angela Merkel kutsus ka mind sinna nõu andma. Mind üllatas, kui hästi valitsusjuhid muutuste ja nendega seotud probleemidega kursis olid. Aga inimesed neis riikides pole sellest teadlikud ja nii on väga keeruline midagi muuta.

Seega tuleks esimese asjana inimesi veenda, et kauem töötada on parem mõte. Kasvõi seetõttu, et kui sa elad 90-aastaseks, siis kas sa tahad tõesti 60ndates pensionile minna? Mida sa teed nii kaua, vaatad telekat? Peale selle näitavad uuringud, et kauem töötavad inimesed elavad kauem, ja just niipidi, sest töötamine hoiab aju tegevuses, sul on põhjust väljas käia, nii liigud rohkem ja viimaks on sul töökaaslased ja sõbrad, mis on samuti tervisele väga oluline.

Muidugi muutub 64-aastane inimene pahuraks, kui äkki pensioniiga 65 aasta pealt kõrgemale tõstetakse, seega tuleb seda teha jooksvalt. Osa riike tegeleb juba selle poliitikaga. Näiteks Rootsi muutis seadust nii, et mida kauem sa töötad, seda suuremat pensioni saad.

 - Kas see haigeid inimesi ei diskrimineeri?

Diskrimineerib küll, aga üldiselt on selle jaoks meetmed olemas. Teine näide on Taani, kes plaanib pensioniea siduda oodatava elueaga.

 - Te rääkisite Skandinaaviast. Aga kuidas mõjutab vananemine Kolmanda Maailma riike, kus rahvaarv veel meeletult kasvab ja kus mingil hetkel on massiliselt vanu inimesi? Kas nad saavad sellega hakkama?

Parim lootus on majanduskasv ja selle hea näide on Hiina, kus majandus kasvas ja nii jätkub inimestele tööd. Näiteks Brasiilias, Indias ja Nigeerias võib ka nii minna.

Teisalt on selge, et kõikide Aafrika ja Lähis-Ida riikidega see nii ei ole, kasvõi poliitilise olukorra tõttu – seal on nii suur korruptsioon, et kasu saab vaid valitsus. Rääkimata haigustest, mida siiani kontrollida ei suudeta.

 - Aafrika ja Euroopa erinevused on ilmsed. Kas aga näiteks USA ja Euroopa või Saksamaa ja Prantsusmaa inimeste elueas on ka märgatavaid erinevusi?

Peaaegu kõikides rikastes riikides pikeneb oodatav eluiga aastas umbes kolm kuud. Hiljuti olid erandid aga USA, Holland ja Taani. USA eluiga pikenes nii aeglaselt, et 1995. aastal ennustati, et 2050. aastal on ameeriklaste oodatav eluiga lühem kui prantslastel 1995. aastal! Hakkasime seda uurima ja kaasasime ka Hollandi ja Taani, sest ka neil oli probleeme.

75 protsenti erinevustest võib seletada liigse suitsetamisega. Taani on sealjuures eriti huvitav näide, sest Taani ja Rootsi naiste oodatav eluiga pikenes ühes tempos, kuni see järsku Taanis 1980. aastatel seisma jäi. Seda aastani 2004. Mis sel ajal juhtus? Asi on selles, et neil aastakümnetel hakkasid surema kahe maailmasõja vahel sündinud naised, kes olid nii-öelda femme fatal'id, kellel oli joomine ja suitsetamine Taanis stiiliküsimus. Hollandi puhul mängis samuti rolli suitsetamine, aga ka tõsiasi, et nende vanurite hooldamise süsteem oli halvem kui Rootsis.

 - Te räägite, et inimesed suitsetavad vähem ja elavad kauem. Aga kui avastame täiesti uue pahe, mille ulatuslikkust me ei oska ette kujutadagi?

Muidugi võib see juhtuda ja eluiga võib lühenema hakata või selle pikenemise kiirus pidurduda. Seda enam, et võib tulla aidsist hullemgi epideemia, terroristid võivad tuumarelvad kätte saada, Venemaa ja Hiina käituvad üha agressiivsemalt. Võib-olla tuleb uus majanduskriis ja meie majandus ei arene enam. Kes teab?

Ütlesin enne, et te elate üle 90 aasta, ent te võite vabalt ka ammu surnud olla, kui selle pahe leiame. Ja Donald Trump võib USA presidendiks saada! Aga tõenäolisem on, et suudame neid asju kontrollida.

 - Inimese aju kipub küll kaitsemehhanismina halbu asju unustama, aga kui me elame tulevikus nii palju kauem, siis kuidas see meie iseloomu mõjutab: kas kõik need kogemused ja mälestused meid tuksi ei keera?

Seda ei ole veel väga palju uuritud, ent mõned tulemused näitavad, et paljudes riikides püsib õnnetunne eluea jooksul muutumatuna, nii on 80-aastased sama rõõmsad kui 20-aastased. Parema eluga riikides läheb vananedes rõõm isegi suuremaks.

Miks see nii on? Asi on selles, et kui noori inimesi rõõmustavad kogemused, siis vanadele pakuvad lõbu mälestused – ja nagu te mainisite, me mäletame pigem häid asju – ja näiteks lapselapsed. Vanana oled ka altruistlikum, muretsed vähem jne.

Mul õnnestus kaks korda kohtuda maailma kõige vanemaks elanud inimesega, see oli 122-aastaseks elanud prantsuse daam Jeanne Calment. Esimest korda kohtusime pärast tema 102. sünnipäeva ning teist korda 116. sünnipäeval. Talt küsiti, kas ta on õnnelik, ja ta vastas «jah». Seejärel uuriti talt, kuidas ta oma päevi veedab, ja ta vastas, et oma elu ilusaid hetki meenutades. Ja ta ütles, et tahab elada nii kaua kui võimalik, sest tal on veel palju mäletada ja teha. Teid ei teeks see õnnelikuks – te olete 27 –, aga Jeanne’i tegi.

- Oleme rääkinud vananemisest väga üldises mõttes, aga mis on selle ala viimase aja suurimad teadusavastused?

Veel hiljuti usuti, et vananemise vastu ei saa midagi teha, ja ma ei räägi siin Aristotelesest, vaid veel 1990. aastatel usuti, et elueal on kindel piir ees. Siis näitasime aga, et eluiga hakkab pikenema ja suudame vanadustüsistustega võidelda. See on tegelikult revolutsiooniline.

Teine suur avastus on see, et tervis ja eluiga ei parane mitte seetõttu, et suudame vananemist pidurdada, vaid me lihtsalt lükkame seda edasi. Me kõik tahame kaua elada, aga keegi ei taha vanaks jääda. Ja sellele hakkame lahendust leidma.

____________________

Kes on James Vaupel?

  • Ameeriklane James Vaupel on Max Plancki demograafiainstituudi direktor.
  • Vaupeli uuringud näitasid, et vastupidi laialt levinud arvamusele ei ole elueal piiri ees, vaid see on plastiline. See tegi Vaupeli üle maailma tuntuks.
  • Tema alma mater on Harvardi ülikool, praegu on ta Duke’i ülikooli professor ning nõustab Angela Merkelit.

_____________________

Viimased edusammud eluea pikenemisel

- Praegu pikeneb oodatav eluiga aastas kolm kuud.

- Surma põhjustavad nakkushaiguste asemel pigem kroonilised haigused.

- Kui varem vähenes suremus kõige kiiremini just lapseeas, siis nüüd on see liikunud vanuriikka.

- Järgmise 10–20 aasta jooksul võib oodatav eluiga pikeneda veelgi kiiremini kui varem, sest

  •  vähki ja dementsust suudetakse üha paremini ravida,
  •  meditsiin liigub geenipõhise ravi poole,
  •  organeid ja rakke suudetakse taasluua ja asendada,
  •  CRISPR-tehnoloogiaga suudetakse defektseid geene asendada,
  •  nanotehnoloogia abil suudame haiguse märke avastada rekordiliselt vara.

- Matemaatikud mõõdavad praegugi seda, kas on võimalik, et osa inimesi vananeb aeglasemini kui teised. Senised uuringud pole seda kinnitanud, ent pole võimatu, et 50 aasta jooksul suudetakse ka aru saada, kuidas vananemist aeglustada. Iseasi, kas seda peaks tegema.

Märksõnad
Tagasi üles