Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/04/18/5275585t1h6599.png)
/nginx/o/2016/06/03/5469381t1hfe10.jpg)
Aasta on 1949 ning nelja-aastane James laskub igal õhtul enne magamaminekut põlvili ja palvetab, et kui ta peaks enne hommikut surema, võtaks jumal ta enda juurde. 1965. aastal uinub 19-aastane James juba rahulikumalt, ent kui sõbrad arutavad selle üle, et kunagi tuleb aasta 2000, pole noormees kindel, kas ta selle ära näeb – 55-aastaselt surra näib täiesti reaalne.
1984. aastaks teab demograaf James Vaupel juba, et eluea pikkusel tõenäoliselt piire pole. Oma esimese tütre Anna sündi oodates arvutab ta välja, et Taanis sündinud ning haritud ja keskmisest kõrgema sissetulekuga vanemate lapsena tähistab ta 50-protsendise tõenäosusega ka oma 100. sünnipäeva.
Kolmeaastast Annat üritab James juba raamatuid, kunsti ja teatrit armastama panna, sest tüdrukul on ees suur töö – nii palju tervena elatud aastaid ei ole lihtne ära sisustada.