USA keemikud näitasid selgitavas videos, et alla neelatud nätsu pärast pole vaja muretseda.
Vaata, mis juhtub allaneelatud nätsuga
«Nätsu ei tohi alla neelata, sest see jääbki kõhtu,» – nii õpetatakse lapsi ikka veel nätsu suust välja sülitama. USA keemikute ühendus avaldas aga video, kus nad näitavad, mis tegelikult nätsuga juhtub, kui see alla neelata. Järeldus on lihtne: algklassides alla neelatud nätsu kõhust enam ei leia.
Seedimine koosneb kolmest ülesandest: esiteks tuleb toit läbi närida, teiseks peavad süljes ja kõhus leiduvad osakesed toidu lahti murdma ning viimaks kõhus asuvad happed toidu sel viisil lahustama, et see saaks takistusteta mööda organismi ringi liikuda.
Enamasti teevad purustamise töö ära keel ja hambad, seejärel suruvad suus olevad lihased toidu seedesüsteemi, kuni see jõuab kõhtu.
Samal ajal muudab aga süljes asuvate osakeste, kõhumahlade ja soole koostöö toidu osakesteks, mida keha juba omandada suudab. Ülejäänud toidu võtavad enda kätte happed, muutes toidu massiks, mis peaks kehast lõpuks välja tulema.
Nätsu puhul tavapärane protsess aga ei tööta, sest kummilise tekstuuri tõttu ei suuda seedesüsteem seda nii libedalt omastada. Võtame kasvõi esimese etapi – närimine. Hammastega nätsu väikesteks tükkideks purustada on peaaegu võimatu, ja eks see nätsu mõte olegi. Nii on nätsu alla neelates juba esimene seedimisetapp olematu.
Kuigi kehas olevad osakesed suudavad osa nätsu koostisest lahti murda, eraldades sealt näiteks süsivesikud ja õlid, jääb nätsus leiduv kumm taaskord puutumata ning liigub seedimata edasi. Kummi tugevust näitab seegi, et sama materjali kasutakse kummikinnastes, mis peaksid meid erinevate hapete eest kaitsma. Nii pole imestada, et kõhuhapped kummist jagu ei saa.
Nii jääbki kumm murdumatuks, kunihetkeni, mil selle lõpuks paari päeva jooksul kehast väljutame. Samas ei ole see nii ainult nätsuga. Sama juhtub ka näiteks päevalilleseemnete või maisiga.
Vaata videot siit: