Kust kaelkirjak pika kaela sai? (3)

Riin Aljas
, teadustoimetuse juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaelkirjakute kaelas ja jalgades on sama palju luid kui teistel imetajatel, ent tänu teatud geenidele kasvasid need palju pikemaks.
Kaelkirjakute kaelas ja jalgades on sama palju luid kui teistel imetajatel, ent tänu teatud geenidele kasvasid need palju pikemaks. Foto: /Caters News Agency

Kaelkirjakute pika kaela saladus peitub geenides.  

Müsteeriumi lahendamiseks võrdlesid USA ja Aafrika teadlased okaapide ja kaekirjakute genoome ning vaatasid lisaks ka näiteks veiste, lammaste, kitsede, kaamelite ja inimeste geene. Uurimus ilmus üleeile ajakirjas Nature Communications. Sealt avastasid nad umbes 70 geeni, mis seletavad okaapide ja kaelkirjakute lahknemist: loomadel on ühised esivanemad, ent 12 miljonit aastat tagasi hakkasid okaapid ja kaelkirjakud üksteisest kaugenema.

Sealjuures ei piirdu nende erinevused üksnes kaelaga, vaid kaelkirjak suudab okaapist ka kiiremini joosta. Põhjus peitub tema suuremas südames ning teiste imetajatega võrreldes kaks korda kõrgemas vererõhus.

Leitud 70 geenist pooled tegelevad aga valkudega, millest oleneb luude, südame-veresoonkonna ja närvisüsteemi areng. Nii tuvastasid nad geenid, mis määrasid kaelkirjakute kaela ja jalgade pikkuse. Kaelkirjakutel on jalgades ja kaelas küll sama palju luid kui teistel imetajatel, ent need luud on lihtsalt palju pikemad. Luude pikenemiseks peavad aga võimule pääsema konkreetsed geenid ja kaelkirjakul on need olemas. 

Tagasi üles