Kuidas e-maili kirjutamine võib su saladuse reeta?

Saladusmustrite avastamiseks uurisid teadlased üle 59 000 e-maili. Foto: SCANPIX

Saladust varjates kipume tavapärasest hoogsamalt suhtlema. 

Ühel naisel on suur saladus: lähedaste teadmata juhib ta telefoniseksi firmat ning sellest teab ainult tema parim sõber. Ta on üks 61 inimesest, kelle Marylandi ülikooli teadlased oma uuringusse kaasasid: eesmärgiga aru saada, kuidas me oma saladusi varjame, kirutas New Scientist.

Salatsejaid otsisid teadlased kuulutuse kaudu. Tingimuseks oli ühe suure saladuse olemasolu viimase seitsme aasta jooksul. Nii avastasidki nad 61 sobivat inimest ning enamiku puhul tähendas saladus, kas näiteks kaasa petmist või siis oma seksuaalse orientatsiooni varjamist. Osa inimesi varjas ka oma tervislikke probleeme või siis olid neil hoopis muud sorti saladused.

Et saladused välja ei tuleks, uurisid teadlased varjajate e-maile. Nad teadsid kuupäeva, millal saladust hoidma hakati, ning lähedasi, kelle eest seda varjati. Kokku uurisid teadlased nii 59 000 e-maili kasutuskeelt ning selgus, et mõneti üllatuslikult olid saladusehoidjad keskmisest sotsiaalsemad. «See on üllatus, sest varasemate uuringute põhjal võiks ennustada, et pigem kipuvad saladusehoidjad endasse tõmbuma,» ütles uuringu juhtivautor Yla Tausczik New Scientistile antud intervjuus.

Eriti tugevat hoolt näitasid varjajad üles just nende inimeste suhtes, kelle eest nad saladust kõige rohkem varjata tahtsid, suheldes nendega rohkem kui enne saladuse tekkimist.

Uuringu autorid vaatasid sedagi, kuidas suhtlesid osalejad inimestega, kes nende saladust teadsid. Võrreldes teistega kasutasid nad oma usaldusisikutega rääkides rohkem negatiivse tooniga sõnu nagu «haiget saama/haiget tegema», «kole», «vastik» ja sõnu, mis viitasid millegi taipamisele või põhjuslikkusele: «mõistma», «sest» ja «kui».

Tulemuste põhjal võibki järeldada, et saladust püütakse varjata käitudes võimalikult normaalselt, tegelikkuses tähendab aga vindi üle keeramist. «Valetajad ei suuda sageli tõele põhineva suhtluse mustreid õigesti hinnata,» kommenteeris leidu New Scientistile Stanfordi ülikoolis kommunikatsiooni uuriv David Markowitz. Markowitzi väide põhineb tema enda uuringutel, kus ta vaatas plagiaadikahtlusega teadustöid: pettusega töödes leidus tavapärasest palju rohkem viiteid.

Taoliste uuringute eesmärk on pikemas plaanis luua automaatdetektorid, mis suudaks valetamist või veidrat suhtlust ära tunda.