Veljo Konnimois ⟩ Loodetud revolutsiooni asemel tiksub hariduses kellapomm

Masinatööstuse Liidu nõukogu esimees ja ettevõtte Radius Machining asutaja Veljo Konnimois muretseb Eesti inseneeria tuleviku pärast. Keskseks küsimuseks on, kuidas tagada insenerioskuste jätkusuutlikkus ja noorte huvi tehnoloogiliste valdkondade vastu.

Konnimois jagas oma tähelepanekuid, mis põhinevad aastatepikkusel kogemusel noorte inseneriteadlikkuse kasvatamises raadiosaates «Kukkuv Õun». Ta toob esile, et Eestis napib võimalusi praktilise tehnoloogiaõppe jaoks ning olemasolevad tehnoloogia- ja tehnikamuuseumid jäävad tihti tahaplaanile, võrreldes loodushariduslike muuseumitega. «Kus on meie tehnikaringid ja käed-külge-töökohad? Neid tuleb tikutulega otsida. Milliseid tehnikamuuseume või selliseid tehnilist laadi käelise tegevuse kohti siin on? Ei oska nädalavahetusel oma lapsigi viia selliselt, et ma saaks neid tehnilise poole pealt harida,» kurdab Konnimois.

Hiljuti külastas Konnimois koos lastega Londonis Hyde Parki kõrval asuvat tehnoloogiamuuseumi, kus iga korruse eksponaatidega tutvumisele kulus rohkem kui tund, ning ta soovitab kõigil mõnest tehnoloogiamuuseumist läbi käia. Häid näiteid leiab ka lähiriikidest, kuid selgelt tunneb ta Eestis puudust tehnikateemalistest muuseumidest.

Inseneride vajadus Eestis on väga suur

Möödunud nädalal käis Veljo Konnimois Virumaal, kus tööstuse mured on juba alanud. Kui tootmisesse veel leiab töötajaid kiire ümberõppega mäetööstusest tehaseliste iseloomuga tegevuste juurde, siis insenere tuleb meelitada Harjumaalt või loota kohalikele sädemetele, mida viimasel ajal õnneks aina rohkem on. Külastatud neli keskmiselt suuremat ettevõtet vajavad kohe kümneid insenere. Teisipäeval vestles Konnimois ABB juhi Jukka Patrikaineniga, neil on vajaduste nimekiri palju-palju pikem. 30 protsenti ABB töötajatest on insenerid. ABBs on tööl 763 inimest. Mitte ainult ABB, aga ka teiste ärksamate ettevõtete ambitsiooni pidurdab inseneride puudus. Jutt, et inseneridele makstakse 2000–3000 on tema hinnangul jabur, sest inseneride palgatase algab 3000 eurost.

Veljo Konnimois "šveitsi tüüpi" multifunktsionaalse töötlemiskeskuse kõrval, millega on võimlaik toota ka mehaanilise käekella osi. Radiuse tehases toodetakse sellega erinevate peenmehaaniliste seadmete osi. Näiteks ühel juhul on tegemist vaakumklappide osadega, mida kasutatakse lennukites ja kruiisilaevades. Foto: Eero Vabamägi

Kutseharidus ja koolide roll

Keskenduda on vaja ka kutsehariduse arendamisele ja koolisüsteemi võimalikele muudatustele. Konnimois tegi ettepaneku, et kutsekoolide ja gümnaasiumide vahel peaks olema tihedam koostöö. Ta pakkus välja kutsegümnaasiumite süsteemi, kus noored omandaksid nii akadeemilised teadmised kui ka praktilised oskused, valmistudes rakenduslikeks kõrgkoolideks või inseneriteaduskondadeks. «Meil on inseneeriahariduses suur tühimik – praegused õppevõimalused ei suuda tulevaste inseneride potentsiaali täielikult avada,» lisas ta.

Konnimois tõi esile ka juhendajate ja õpetajate rolli noorte motiveerimisel. «Meie juhendajate teadmised ja oskused jäävad tihti samale tasemele noorte endi teadmistega, mis tähendab, et edasiliikumine jääb toppama. Juhendajate pidev areng peab käima käsikäes noorte võimete kasvuga,» rõhutas ta.

Jutt, et inseneridele makstakse 2000–3000 on Veljo Konnimoisa hinnangul jabur, sest inseneride palgatase algab 3000 eurost.

Kuna noorte teadmised tasanduvad üllatavalt kiiresti juhendajate omadega, on see koht, kus juhendaja on lausa väljakutse ees, et kuidas osata edasi motiveerida noori, kelle teadmised on samal pulgal, kui su enda omad on. Siin me peame juhendajate arendamise ja koolitamisega tegelema, et nad areneksid ka sama kiire tempoga kui materjal, keda nad juhendavad.

Haridussüsteemi paindlikkus ja rahastus

Rääkides haridussüsteemist laiemalt, nentis Konnimois, et üks peamisi takistusi inseneeriahariduse arendamisel on rahapuudus. «Raha ei ole kunagi piisavalt, aga ilma investeeringuteta noorte oskustesse ei saa me ka loodetud majanduskasvu saavutada,» ütles ta. 

«​KOV peab aru saama tehnikaga seonduvate huviringide tähtsusest, mitte nägema seda viimase reana järelejäänud vahenditest finantseeritava hädana. HTMis on õpilaste arvust jagatavat raha üle võrreldes eelmiste perioodidega – palun suunake see tehnoloogiaringidesse, ärge külvake seda laiali. Viimane aeg sellele stopp panna, enne mõelda, siis tegutseda. Hetkel aasta lõpp läheneb, raha põleb taskus,» sõnas ta.

Konnimois leiab, et me ei ole ära kasutanud kutseõppeasutuste täit potentsiaali. «Aga nüüd järsku on hakatud seda otsa tagurpidi lahendama. Me viime üldained kutseõppeasutusse selliselt, et me omandame seal kutsele lisaks gümnaasiumihariduse. Aga see ei ole nii lihtne. Konnimois tooks tehnoloogia riigigümnaasiumite juurde palju tõsisemalt. Et meil oleks tõsine etteõppekoht riigigümnaasiumi näol, kes õpetab siis tehnikaalasid rakenduslikele kõrgkoolidele või lausa TalTechini välja. Meil on praegu siin tühimik,» arvab ta.

Insenerioskusi ei ole vaja mitte niiväga Marsi kulgurite või keerukate asjade ehitamisel, vaid isegi selle jaoks, et rumalusi välja riisuda ideedest ja ettepanekutest. Foto: Eero Vabamägi

«On levinud arvamus, et gümnaasium on koht, kuhu minnakse lapsepõlve pikendama, sest kui me gümnaasiumiastmes omandame ainult üldaineid ja ei õpi sinna midagi sügavamalt juurde, siis see on ju tegelikult mahavisatud aeg, kus me saaksime juba mõtlevad inimesed ennast mingi ameti suunas harima panna,» leiab Konnimois.

Lisaks tõi ta välja õppekavade jäikuse, mis ei võimalda kiiresti reageerida tehnoloogia arengule ja tööturu nõudmistele.

Viimane aeg on tehnoloogiaharidus tuua gümnaasiumiastmesse.

Kui me ei suuda muutust esile manada kõigis gümnaasiumites, mida on ligikaudu 150, alustame riigigümnaasiumitest, mida on tänaseks 28. Kõige olulisem on, et meil ei tekiks ahvatlus riigigümnaasiumites taas õpetama hakata kahte matemaatikat – kitsast ja laia. Keskendume laiale ja hindame vastavalt, ühe standardi järgi. See, et meil ei ole matemaatika õpetajaid piisavalt, ei tohi olla takistuseks lisandväärtuse tekkimisel. Või saada meile saatuslikuks, kus ajalooraamatutes hiljem tõdeme, et jäime arengus 50 aastat muust maailmast maha.

Aga nüüd need inimesed, kelle kätes on seda pisutki muuta ja öelda, et võtamegi selle õppekava kätte, lähemegi ja viime tööõpetuse huviharidusse ja toome tehnoloogiaõpetuse huviharidusest formaalõppesse, siis hakatakse ajama, et õppekavad on sellised ja fikseeritud. Neid me muudame teatud aja järel ja seitsme aasta kaupa õppekavadesse minna, tänapäeval, kus me ei tea ette järgmist aastatki, millised uued tooted turule tulevad, millised vanad oma aja välja visata, ja me räägime seitsme aasta pikkusest perioodist!?

Inseneeria ja ettevõtluse ühendamine

Mis puudutab inseneeria ja ettevõtluse vahelist sidet, siis Konnimois rõhutab, et inseneride kaasamine ettevõtlusse peab olema strateegiline, pakkudes neile võimalusi reaalse tootearendusega tegelemiseks. «Inseneeria pole ainult keeruliste tehnoloogiate loomine. Isegi lihtsad ja usaldusväärsed tooted vajavad hästi läbi mõeldud insenerimõtet,» ütles ta.

Insenerioskusi ei ole vaja mitte niiväga Marsi kulgurite või keerukate asjade ehitamisel, vaid isegi selle jaoks, et rumalusi välja riisuda ideedest ja ettepanekutest. See on ju ka omaette oskus – kuidas säästa ideede arvelt, mis tihtipeale ilma insenerideta lendu lähevad kuskile.

18.06.2024, Tallinn. Stenbocki maja hoovis kuulutati välja selleaastased regionaalauhinna saajad. Pildil ettevõtjad Veljo Konnimois ja Lauri Soosaar. Foto: Madis Veltman

Konnimois kutsus üles korraldama rohkem inseneeriaga seotud häkatone ja arendusüritusi, et tuua kokku inseneeria, disain ja ettevõtlus. «Ideid tuleb kiiresti testida ja viia suurele lavale, et need saaksid edasi areneda,» rõhutas ta.

«Õnnelikud on need ettevõtjad, kes on leidnud üles Eestiaegsed brändid ja üritanud neile siis tuult tiibadesse puhuda,» arvab Konnimois. Sellist ajaloolist positiivset kapitali ära kasutades saame ikkagi ju öelda, et meil on sajaaastane ajalugu. Aga kahjuks meie lood ei räägi neid. Et toode on küll hea, insenerid ütlevad, et see on väga hästi õnnestunud, aga me ei oska neid müüa. Pigem on probleem selles, et meil puudub enesekindlus või oskus kontinentide vahel oma leiutisi levitada.

Konnimois teab päris mitut Eesti toodet, kus tegelikult tippinsener selle taga tegeleb hoopis mingi muu murega, kas siis on oskuses või usalduses asi, et sellest ei suudeta lahti lasta. Ta kutsub ka brändiinimesi ja müügivaldkonna asjatundjaid üles tulema, korjama kokku inseneride ideid ning aitama neid müüa.

Veljo abikaasa sattus purgijooki pruukides üsna eluohtlikku olukorda. Koos purgisisuga sattus suhu ka herilane, kes oli märkamatult sama nestet noolima läinud. Sedapuhku käis asi kiirelt ja õnnelikult: herilane sülitati välja kiiremini, kui ta oma astelt kasutada oleks jõudnud ning plaanitud lennureisi see ootamatus ei katkestanud. Inseneride asi on leida päris probleemidele toimivad lahendused - seda tegi ka Tallinna Tehnikakõrgkooli õppejõud Kristo Vaher, kes ise samuti õppis tehnikakõrgkoolis ja sattus Veljo Konnimoisiga jutlema. Nii tabatigi kaks kärbest, või õigem oleks öelda kaks herilast, ühe hoobiga: ette nähtud õpiülesanne sai lahendatud ja tulevikus on selle leiutise kasutajad ka herilaste eest kaitstud. Täna on Radius Machining'u soosingusse sattunuil võimalik aga selline kaunis kingitus saada ja astlariskist priid tulevikku nautida. Foto: Eero Vabamägi

Rohtu kasvanud rada

Konnimois näeb, et noored insenerid peavad oma teel läbima üsna konarliku ja rohtu kasvanud või kohati isegi võssa kasvanud raja. Samas arendab ta koostöös TalTechiga inseneeria elukaart sünnist surmani. Ta näeb, et sellel teel on kohati selliseid kohti, mis on isegi mitmekordse asfaldi all. Nii briljantselt toimib kõik, aga siis lõpus viib parkimisplatsile hoopis selline rohtu kasvanud või kohati võsastunud tee. Ja siis üks insenerihakatis, kes tahab inseneriks saada, peab sellest läbi rassima ning tal ei ole sellist mõnusat sujuvat teekonda oma teel inseneriks. Oleme suutnud ellu kutsuda inseneriakadeemia ja meil on mingisugused tegevused seal pihta hakanud, aga see on tõesti alles sellised esimesed kaks sammu selles suunas, mida üritatakse korda saata.

Selle asemel, et nüüd õppejõududele hakata õpetama tehnoloogiat ja inseneeriaharidust, on lihtsam inseneridele õpetada pedagoogikat.

Saates jõuti järeldusele, et inseneeriahariduse edendamine Eestis vajab süstemaatilist lähenemist ja koostööd kõigi tasandite – koolide, ülikoolide, ettevõtete ja valitsuse vahel. Veljo Konnimois sõnastas oma visiooni selgelt: «Kui suudame noorte huvi äratada ja neile vajalikud oskused anda, oleme loonud tugeva aluse tuleviku majanduskasvule ja innovatsioonile.»

Teisest otsast selle asemel, et nüüd õppejõududele hakata õpetama tehnoloogiat ja inseneeriaharidust, on lihtsam inseneridele õpetada pedagoogikat. See võiks olla kiiresti omandatav ja kättesaadav oskus, aga mitte takistus või barjäär, mida ei taheta maha võtta. Hetkel tunnetab ta, et insenere kutsutakse liiga vähe koolidesse. «Õppekavades ei ole ruumi meiesuguste inseneride jaoks,» arvab Konnimois.

«Need oskused, mis aitavad tulevikus meid paremale järjele, on strateegilised oskused ja need ei saa jääda juhuslikult omandatavateks oskusteks,» ütleb ta.

Veljo Konnimois võtab arutelu kokku nii: inseneeria pole lihtsalt eriala, vaid ühiskonna tehnoloogilise ja majandusliku arengu nurgakivi.

Veljo Konnimois sõnastas oma visiooni selgelt: «Kui suudame noorte huvi äratada ja neile vajalikud oskused anda, oleme loonud tugeva aluse tuleviku majanduskasvule ja innovatsioonile.»

Kui suur on meil täna inseneride puudujääk ja millised on ideed, et seda katta?

Olen pikemat aega probleemi olemusest arusaamisega tegelenud, vabatahtliku tööna. Kohati tundub, et sellest on saamas mu põhitöö. Vähemalt mu enda tiimid arvavad nii. Esialgu oli lootus, et panus üks päev nädalas on piisav. Aasta-aastalt on lisandunud uusi kihte. Täna on suhe üks päev nädalas oma tehase jaoks, neli Eesti inseneeria ja tehnoloogiahüppe jaoks, mille lõppeesmärk on ikkagi lisandväärtuse kasvatamine (TAIE2035).

Ideed, kuidas katta? Lisandväärtuses sündivad edulood vajavad järjepidevat leheruumi ja eetriaega – ainult teadlikut valikut kasvatades katame ära inseneeria puudujäägi, katame ära ka meie riigi eelarvest puuduoleva osa – jääb ehk ülegi, mida Norra kombel teadlikumalt suunama hakata. Meil puudub pikk plaan – riigi enda ambitsioon. 

Stenbocki maja hoovis kuulutati välja selleaastased regionaalauhinna saajad. Pildil ettevõtjad Veljo Konnimois ja Lauri Soosaar. Foto: Madis Veltman

Miks on oluline vältida, et majanduse taastumisel tormatakse sisseharjunud allhankeid küttima?

Hea piltlik näide, kui me räägime piruka küpsetamisest. Räägime energia tähtsusest, odava sisendi olulisusest. See on kõik oluline. Minu jaoks on energia tooraine, mille mitmekordne väärindamine on eesmärk. Selle käigus tekkivad teenused ja tooted on strateegiline eesmärk. Me paneme tarneahelas liiga vara näpu probleemile ja jääme sinna kinni. Tuleks keskenduda kõrge lisandväärtusega toodangu arendamisele ning võtta puidukeemia vallas kasutusele kõik praegu maksimaalselt võimalikud sammud. Peaksime ise tootma tuulikuid, mitte tegelema bürokraatiaga, et nende katsetamist takistada. Siin saadud õppetunnid on odavamad. Edu puhul naudivad vilju paljud koostööpartnerid ja piirkonnad, kus see võimalikuks osutub – ärme peleta neid algeid, idusid Lätti, Saksamaale, Prantsusmaale või USAsse! Seda enam, et neid seal väga oodatakse, endi juurde meelitatakse.

Kuidas täna üldse toimub võimalik uute eksportturgude ja toodete prognoosimine, mida, kuidas ja kelle jaoks toota?

Eesti erialaliitude jaoks, kes esindavad n-ö vanamoodsat tööstust, on eksistentsiaalne küsimus: kuidas siduda nüüdisaegne tehnoloogiaettevõte (Bolt, Wise, Tuul) ja rakendada see kõrge lisandväärtuse tekkimise ette? Tüli kiskumine, kes maksab makse rohkem või vähem, ei vii meid kuhugi (viitan Endel Palla viimasele kommentaarile Äripäevas). Endel ise ütleb ka, et usaldab noori rohkem – vajame toetavaid sõnumeid, muidugi ka reaalseid kogemuse ja elutarkuse pealt tehtavaid soovitusi. Rohkem tegusid selles osas ja koostööd oluliste valdkondade vahel. Küll siit sünnivad uued tooted, mida saame turustada kaugematel turgudel kui 2000 km raadiusega sektoris.

Kõikide minu eelmiste vastuste kokkuvõtteks võib öelda – vajame tehnoloogiahüpet.

Kas on teada, milline tänases langevas sündimuses oleks nende inimeste arv, keda me siit Eestist saaksime püüda koolitada insenerideks?

Siin ongi oluline aru saada, et kitsa matemaatika võimaldamine viib meid aina kaugemale inimeste arvust, keda me vajame, et suuremat lisandväärtust saavutada. Arvu statistiliselt ma ei oska öelda, aga tean, et viimane aeg on tehnoloogiaharidus tuua formaalõppesse ja mõned arhailisemad ained viia huvihariduse formaati või koguni õppekavadest välja. Vajame kiiremat ja paindlikumat, agiilsemat õppekavade reorganiseerimist, kui senine seitsme kuni kümne aastane tsükkel. KOV peab aru saama tehnikaga seonduvate huviringide tähtsusest, mitte nägema seda viimase reana järelejäänud vahenditest finantseeritava hädana. HTMis on õpilaste arvust jagatavat raha üle võrreldes eelmiste perioodidega – palun suunake see tehnoloogiaringidesse, ärge külvake seda laiali. Viimane aeg sellele stopp panna, enne mõelda, siis tegutseda. Hetkel aasta lõpp läheneb, raha põleb taskus.

Kui koolidesse tahta viia inseneriõpet sisse, siis kas ilmneb ka mingi vastuseis?

Kõikide minu eelmiste vastuste kokkuvõtteks võib öelda – vajame tehnoloogiahüpet. Rääkisin Jaak Aaviksoga Tiigrihüppest, kuidas see sai võimalikuks. Samamoodi peame toimetama, et saaks võimalikuks tehnoloogiahüpe. Mulle öeldakse, et raha pole. Raha on, saab ka juurde, kui on teada, kuhu ja mis eesmärgil seda kasutatakse. Tähtis on mõõta hilisemat mõju. Ma olen rääkinud koolide mõjust majandusele. Tegeleme hetkel inseneride õpirajaga, mida saaks kasutada tööriistana majanduslike protsesside juhtimisel, riigieelarveni välja. Ilma reaalse plaanita ja TEGEVUSTETA me jäämegi tiksuma. Ambitsiooni ei ole vaja üles kütta mitte ainult ettevõtjates vaid ka riigi (haridus)juhtimises.

Siinkohal väike videomeenutus Tiigrihüppe väljakuulutamisest ETV saates «Otseliin»: 

Täna näib olevat üks garanteeritud kaup, mida ikka vaja: relvad, relvasüsteemid ja muu seonduv. Võiks ju olla nii, et kui on nõudlust – ja seda ju ometi on –, küll siis toodaks. Ometi ei näe me ka teisel aastal pärast väga tulise sõja algust Ukrainas, et selline tööstus Eestis jalgu alla saaks. Miks?

Relvade ja muul viisil autokraatlikke eesmärke soosivate vahendite tootmine ei tohi olla eesmärk. Ilus lilleline mõte. Küll aga saame hetkeolukorda ära kasutades teha kiire hüppe tootearenduses ja nende protsesside juurutamisel tehtud vigadest õppida. Tean, et arendustegevused on väga hästi käima läinud Eesti Kaitsetööstuse Liidu ettevõtetes. Isiklikult soovin saata sõnumi, et peame saama ka neid ägedaid tooteid oma moodsates tehastes tootma hakata.

Meil on vaja kahte asja: esiteks kõrvalteelt kiirteele bürokraatlik asjaajamine. Aasta ei ole normaalne tsükkel; teiseks inseneride kõrval vajame ka tehnoloogiaga sina peal olevaid oskustöölisi. Ametikoolid 3.0. Siin kiitus Erkki Keldole, kes viimast takistust on aktiivselt kõrvaldamas.

Peame olema kiiremad, sest uuel USA presidendil on oma ambitsioon, mida käimasolevad konfliktid usinalt täidavad.

Veljo Konnimois võtab arutelu kokku nii: inseneeria pole lihtsalt eriala, vaid ühiskonna tehnoloogilise ja majandusliku arengu nurgakivi.

Kuula ka Kukkuva Õuna saadet, kus Veljo Konnimoisiga vestleb Marek Strandberg:

 

Eesti teadust kajastavat ajakirjandust toetab Euroopa Liit Teame 3.0 meetmest.