NEW SCIENTIST ⟩ Õudusfilmide psühholoogia: miks me vabatahtlikult kannatada soovime?

On vähe asju, mida õudusfilmides inimeste hirmutamiseks ei kasutata, kuigi ilmselgem valik on näiteks sarimõrvarid ja tulnukad, on populaarseks osutunud ka pealtnäha süütud klounid. Foto: Pexels

Mul on sõpru, kes kardavad haisid nii väga, et ei käi kunagi meres ujumas – ükskõik, kui eraldatud sadama või rahvarohke rannaga on tegu. Kui ma eelmisel aastal mõrtsukhaide seltsi puurisukelduma läksin, olid nad kohkunud, kuid ma panin tähele, et tegelikult ei jõudnud nad ära oodata, millal nad mu ettevõtmisest videot näevad, kirjutab New Scientisti kaasautor Elle Hunt.

See illustreerib hirmu isikupärast ja seletamatut olemust suurepäraselt. Kui meie ihad kipuvad olema üsna sarnased – armastus, õnn, tervis ja rikkus – on see, mis meid hirmutab, sageli väga isiklik ja isegi perversne.

Kuidas filmitegijad vaatajate tähelepanu köidavad? Ja miks me üldse õudusfilme vaatame? Nina Nesseth püüab neile küsimustele vastuseid leida oma raamatus «Nightmare Fuel: The science of horror films» («Õudusunenägude materjal: õudusfilmide teadus» -toim). Teaduskirjanik ja õudusfilmifänn Nesseth ühendab oma kired teoses, mis ühteaegu on armastuskiri sellele žanrile, teisalt pakub aga populaarteaduslikku vaadet õudusfilmide aluseks olevale psühholoogiale.