Minu vanaisa René Mõttus seenior tavatses öelda, et eks kõik inimesed ole omamoodi psihhid. Tuleb välja, et tal võis õigus olla. On üha selgem, et vaimse tervise probleemid ei ole enamasti selgete piiride ja kindlate põhjustega häired, mille arstid saavad õige diagnoosi korral välja ravida.

Vaimse tervise probleeme on pikka aega diagnoositud ja uuritud sarnaselt kehaliste haigustega, nagu viirusnakkus või vigastus. Selle käsitluse järgi on ühel pool terved inimesed, teisel pool need, kellel on praegu või püsivalt üks või teine vaimse tervise häire.

Sestap diagnoositaksegi vaimse tervise probleeme, nagu näiteks skisofreenia, depressioon, buliimia või kleptomaania, psüühika- ja käitumishäiretena. Sarnaselt kehaliste haigustega on Maailma Terviseorganisatsioon koondanud need haiguste klassifikatsiooni, mille hiljuti jõustunud 11. versioonis on psüühika- ja käitumishäiretele pühendatud suurem osa kuuendast peatükist. Selle rohketel lehekülgedel kirjeldatakse kümneid ja kümneid häireid ning nende diagnoosimiseks vajalikke tunnuseid.

Selline käsitlus põhineb eeldusel, et igal häirel on üks ja ainus selge meditsiiniline põhjus, mille tekkides või intensiivsemaks muutudes tekib ka häire või vähemalt ületab diagnoosi künnise. Tihti eeldatakse vaikimisi, et mistahes häire põhjus on stressist või millestki muust tingitud ajukeemiarike. Häire taandub, kui rike kaob iseenesest või kõrvaldatakse kas ravimitega või stressi põhjuse likvideerides. Näiteks näeme filmides, kuidas osav terapeut lahendab patsiendi alateadliku lapsepõlvekonflikti ning teeb ta seeläbi hoobilt terveks. Päriselus kirjutatakse suurele osale diagnoosi saanutest aga ravimeid. Vahel need aitavad, vahel mitte.

Kommentaarid
Copy