Saada vihje

NEW SCIENTIST G-punkt ei ole mingi salapärane nupuke

Pilt on illustreeriv.
Pilt on illustreeriv. Foto: Pexels

Ajakirjanik Rachel E. Gross töötas Smithsonian.com’i teadustoimetajana, kui tal tekkis talumatu tupeinfektsioon, mis seadis ta kursile oma keha paremini mõistma õppima. See võis küll alata kõigest tema enda genitaalidest, kuid oma uues raamatus «Vagina Obscura: An anatomical voyage» («Varjatud tupp: anatoomiline teekond»), Gross mitte ainult ei lahenda paljusid möödarääkimisi naiste kehade kohta, vaid kirjutab ka ümber günekoloogia ajaloo üheskoos nais- ja LGBTQ+ teadlastega. New Scientistile rääkis ta veidi sellest, miks see kõik nii oluline on.

Mis sundis teid seda raamatut kirjutama?

Kirjutasin toona palju naistest teaduse ajaloos. Lood naistest, kelle osalemist mõnedes teadusvaldkondades oli takistatud, kerkisid üha uuesti ja uuesti pinnale. Samal ajal olid õhus küsimused nii naiste kui teiste inimeste, kellel on emakas ja munasarjad, kehade kohta. Päriselt ei püüdnud vastuseid leida nendele küsimustele aga keegi. Siis sain ma aru: petlikult lihtne põhjus, miks seda ei tehtud, oli see, et naisi lihtsalt uuringutesse ei kaasatud.

Kuidas te need ajalooraamatutest välja jäänud uskumatud lood üles leidsite?

Üks raamatu süngemaid osi käsitleb tupepeegli arengulugu ja James Marion Simsi. On hästi teada, et tema näol oli tegu USA lõunaosariikide orjapidajaga, kes oma saavutused suures osas mustanahalistele naisorjadele võlgneb. Sellega asi muidugi ei piirdu – tegin koostööd ajaloolastega, kellel oli õnnestunud mõnede naiste lood kokku koguda. Need lood olid Betsy, Lucy ja Anarcha omad. Deirdre Cooper Owens on ajaloolane, kes ütleb, et naistest ja teistest said kirurgilised assistendid, kes lõpuks teadsid uuristest (avad põie seinte ja tupe vahel, mis võivad tekkida pärast pikka või rasket sünnitust) sama palju kui ükskõik milline arst. Nad said kõik need meditsiiniteadmised ja võimalik, et aitasid nendega hiljem ka oma kogukondi. Minu jaoks sai just see tõeliseks paradigmanihkeks.

Olin šokeeritud, kui lugesin 1950. aastatel tehtud katsetest, kus tupeinfektsiooniga naiste mikrobioom siirdati rasedatele naistele. Oli ka teisi näiteid, kus naisekeha tajuti kui midagi, mis oli lihtsalt teistele vabalt kasutada. Kas tunnete, et selline suhtumine on muutumas?

Suur osa günekoloogia ajaloost ongi lugu eksperimenteerimisest haavatavate inimgruppide peal. Kuid ma arvan, et kasvav teadlikkus nõusoleku olulisusest ja tohutust soolisest ebavõrdsusest, mis ajaloo kestel on püsinud, muudab asju. Eksperimendi, millele viitasite, viis läbi tuntud Texase bakterioloog Herman Gardner, kes tegi esimesi katseid selle kohta, mida me täna nimetame bakteriaalseks vaginoosiks. Ta siirdas nakkusega naistelt vedelikku tervete naiste kehadesse – paljud neist olid rasedad, ja paljud nakatasid ka lõpuks oma abikaasasid. Juttu sisulisest nõusolekust ei olnud. Siis rääkisin teadlastega, kes üritavad praegu teha esimesi tupe mikroobide siirdamisi, et aidata inimesi, kellel on korduvad tupeinfektsioonid. Neile oli see ajalugu tuttav ja seetõttu tegutsesid nad eriti ettevaatlikult ja avatult ning panustasid palju aega õigete katsealuste leidmiseks ja nende põhjalikuks informeerimiseks. Ma arvan, et see on paljud teadlased ettevaatlikumaks teinud.

Tagasi üles