New Scientist ⟩ Kanada teadlased ehitasid oma karjäärid põliselanike laste kannatustele

Kunstnik Johnny Bandura seisab 215 portree ees, mille ta maalis Kamloopsi põliselanike internaatkooli õpilastest, kelle säilmed hiljuti avastati. Foto: Darryl Dyck

Viimastel kuudel on Kanadas leitud üle 1300 märkimata haua, kuhu on maetud põliselanike lapsed. Hauad leiti endiste internaatkoolide territooriumitelt - asutused, mida pidas ja rahastas Kanada valitsus eesmärgiga integreerida põliselanike lapsi Kanada kultuuri. Aastatel 1890 kuni 1990 saadeti 150 000 last sellistesse koolidesse, mida pidas suures osas Katoliku kirik.

Nende haudade hiljutine avastamine šokeeris kogu maailma ja kinnitas seda, mida põliselanike kogukonnad teadsid juba ammu - lapsed nendes koolides elasid ohtlikes ja traumaatilistes tingimustes, ning paljud, kes sinna viidi, jäid jäädavalt kadunuks.

Eelarvamuste pärand, mis viis laste lahutamiseni vanematest jätkub ja mõjutab põliselanike kogukondi ka tänapäeva Kanadas. Näiteks veel mõne aasta eest, kui Quebeci äärealadel elav laps vajas erakorralist meditsiinilist abi, siis tema põliselanikest vanemaid teda saatma ei lubatud. Vastav muudatus viidi sisse alles 2018. aastal, pärast edukat kampaaniat, milles osales ka lastearst Samir Shaheen-Hussain.

Samir Shaheen-Hussaini osalus ja aktivism põliselanike õiguste eest seismisel inspireeris teda ka täpsemalt uurima internaatkoolide süsteemi. Oma uues raamatus, «Fighting for a Hand to Hold: Confronting medical colonialism against Indigenous children in Canada» («Võideldes käe eest, mida hoida: Seistes vastu meditsiinilisele kolonialismile põliselanike laste suhtes» -toim.), uurib Shaheen-Hussain internaatkoolides töötavate arstide ja teadlaste rolli laste ohustamisel ja seda võimaldava süsteemi elushoidmisel. Ta kirjutab, et mitte ainult ei lubanud nad eluohtlikel haigustel nagu tuberkuloos vabalt levida, vaid ka sooritasid laste peal ebaeetilisi katseid. Kaasaarvatud katsed, milles lasti alatoidetud lastel surra.