Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

New Scientist ⟩ Neuroteadlane Anil Seth eemaldab teadvuseteaduselt saladuseloori

Minatunnetuse sügavaimad kihid on tugevalt seotud meie kui elusorganismide materiaalse olemusega FOTO: Pixabay

Teadvuse olemus on üks universumi suurimaid müsteeriume. Teadvus on kõik, mis meil on - ilma selleta ei ole maailma, ei meid endid, ei sisemust ega välist maailma. Ei ole mitte midagi, kirjutab New Scientisti kaasautor Anil Seth.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Subjektiivse olemuse tõttu on teadvust väga keeruline defineerida. Konsensusele lähim selgitus, mis meil teadvuse kirjeldamiseks on, ütleb, et meil on «miski, mida tunneme, kui oleme teadvusel ». On midagi eriomast olla inimene, ja ilmselt midagi eriomast olla delfiin või hiir. Küll aga ei ole eeldatavasti seda miskit baktereis või mängurobotites. Meie väljakutse on mõista, kuidas ja miks see nii võib olla. Kuidas seostuvad teadvuslikud kogemused ajude ja kehade sees olevate rakkude ja molekulide ning aatomitega? Miks peaks füüsilisest mateeriast üldse mingisugune sisemine elu alguse saama?

Mõned inimesed kardavad, et teaduse abil ei ole võimalik neile küsimustele vastust leida. Nende argument on, et me ei saa teiste tunnetatud kogemusi täpselt kontrollida ega jälgida. Skeptikud kahtlevad, et füüsilised mehhanismid suudaksid kunagi teadvust selgitada.

Mina sellega ei nõustu. Ma usun, et teadus on võimeline teadvust seletama, aga ainult siis, kui me lõpetame selle käsitlemise ühe suure müsteeriumina, mis nõuab mõnd tähelepanuväärset lahendust. Selle asemel peame suure probleemi erinevateks omavahel seotud osadeks jaotama,ning neid kordamööda käsitlema. Kui me järk-järgult selgitame, miks konkreetsed ajutegevuse mustrid tekitavad teatud liiki teadvuslikke kogemusi, näeme peatselt, et teadvuse sügav müsteerium hakkab ise lahti hargnema.

Tagasi üles
Back