BIOTOOPIA ⟩ Kuidas muuta ökoloogia erootiliseks?
/nginx/o/2022/01/07/14297418t1h14d3.jpg)
7. september 2021, 23:06
/nginx/o/2021/09/07/14053952t1h326e.jpg)
Seekordne «Biotoopia» festival-konverents oli katse kaasata inimliku leidlikkuse eri väljundeid – kunsti, filosoofiat ja loodusteadusi –, mitte üksnes aitamaks meil mõelda loodusest, vaid mõelda koos loodusega. Liivlaste usundist indiaani kosmoloogiateni, pahkjuurelistest küpressidest taimede kommunikatsioonini, Zhuangzi mõistulugudest pedagoogikani – ükskõik mida üritusel ka esitleti, omandas see ökokriisi teadvustamise taustal erilise valuliku teravuse.
Reportaaž Viinistu kunstimuuseumis toimunud festivalilt-konverentsilt on muidugi paras väljakutse, sest see peaks kajastama kogu üritust iseloomustanud sünkretistlikku ilmataju, üheaegselt nii eluteadustes, humanitaarias kui ka kunstides kümmekonna viimase aasta jooksul ilmnenud nihet ökoteadlikkuse poole. Ning samal ajal tuleks ära mainida ka selle uuema mõtteviisi töötubades ja loodusmatkades kehastunud praktilis-poliitilisi aspekte. Oluline on «Biotoopia» puhul märkida ka seda, et Peeter Lauritsa kureeritud hübriidset distsipliinide, ideede ja praktikate vastastikust tolmlemist soodustavat segasummasuvilat pole kavandatud ühekordse üritusena, vaid pigem keerukate tagasisidemehhanismidega interdistsiplinaarse organismina.
«Biotoopia» ürituste seeria seekordne alapealkiri – «Ühendades kunsti, teadust ja posthumanistlikku eetikat lähikohtumisteks maiste eluvormidega» – on laenatud 1995. aastal toimunud kolmandalt Sorosi kunstikeskuse aastanäituselt. Öelgu seekordse ürituse avasõnadega esinenud Sirje Helme (kes koos Eha Komissaroviga toonast «Biotoopia» näitust kureeris) selle aastanäituse rolli kohta mida iganes, kuid mulle isiklikult on jäänud mulje, et see bioloogia, tehnoloogia ja tulevikku suunatud mõtte võimalikke vahemaastikke kaardistav efektne metafoor jäi 90ndate keskel Eestis sisuliselt lõpuni realiseerimata.
Nii on selle üleskorjamine nüüd enam kui õigustatud. Vahepealne aeg – muuseas viimase viie-kuue aasta jooksul kunstis toimunu – on mõistele andnud uue, ökopoliitilise potentsiaaliga laetud posthumanistliku sisu.
Kui «Biotoopia» näituseosal esinesid veenvaimalt Kärt Ojavee oma eksperimentaalsete adrust toodetud tekstiilidega, Kristina Õllek installatsiooniga tsütoplanktoni rollist evolutsioonis ja päikseenergia rakendamisest tulevikustsenaariumites ning Uku Sepsivart oma humoorika kopramaailma simulatsiooniga, siis konverentsi särtsakaima ettekande pidas Rein Raud.
Tunnetusteoreetiliste paradokside tulevärgina avanevas loengus kõigutas ta nüüdisaegset ökofilosoofiat tugevalt mõjutanud Objektile Orienteeritud Ontoloogia realismipretensioone. Ettekanne oleks küllap põhjustanud palju intensiivsematki tagasisidet, kui oleksid realiseerunud «Biotoopia» korraldajate algsed plaanid saada ürituse peaesinejaks üks nüüdisaegse filosoofia superstaar Timothy Morton, kelle ökofilosoofia baseerub Raua kritiseeritaval OOO-l.
Tahaks siinkohal iseloomulikuna ära tuua ühe Hasso Krulli repliigi, kes samuti konverentsil esines, kõrvutades Liivi usundiloo moraliteed Amazonase pärismaalaste kosmoloogiaga: igasugune pretensioon sellele, et kellegi käes peituks reaalsuse ainutõlgenduse võti, tuleks meil kiiremas korras üle parda heita.
Loomulikult saab muutus alguse mitte ainult teistsugusest, objektiveerivat Lääne filosoofiat asendavast mõtteviisist, vaid juba teistsugusest hoiakust looduse suhtes. Üks konverentsi põhiesinejatest, Berliinist pärit bioisemiootik ja teadusajakirjanik Andereas Weber – eesti keeles on muide olemas tema raamatud «Kõik me tunneme» (2011) ja «Elus olla – erootiline ökoloogia» (2016) –, kelle ettekande põhipaatos seisnes looduse tajumises läbi poeetilise ruumi kategooria, tõi mängu ühe mõtteharjutuse. Selle järgi tasub meil üha uuesti kujustada, kuidas see, mida me süsihappegaasina välja hingame, saab taimede poolt sisse hingatud ja meie omakorda hingame sisse hapnikku, mida taimed välja hingavad.
Isegi selline lihtne meditatsioonipraktika hõlbustab vabanemist subjekti ja objekti range eralduse ahelaist, luues uuenenud ökoteadlikkuse aluseks olevat vastastikuseid suhteid teadvustavat maailmataju. Lisaks inimvälise filosoofilisele väärtustamisele oli üks olulisemaid motiive postkolonialistlik paatos – küsimus on selles, kuidas tuua uude mõtlemisse tagasi mitteeuroopalikke mõttetaristuid, mis ei põhine kogu inimestest väljapoole jääva maailma objektiveerimisel ja üksnes ressurssidena käsitlemisel.
Nii nagu ka Postimehes intervjueeritud kunstnik Timur Si-Quini loomingus, mängis mõiste «pärismaalaste mõtlemine» mitmete konverentsil osalejate jaoks keskset rolli. Võib öelda, et neoanimistlik mõttelõng, mida Rein Raud ja Margus Ott pidasid vajalikuks täiendada Vana-Hiina mõtteviisiga, jooksis läbi kogu konverentsi intellektuaalse päranditombu.
Võib öelda, et neoanimistlik mõttelõng, mida täiendati ka Vana-Hiina mõtteviisiga, jooksis läbi kogu «Biotoopia» intellektuaalse päranditombu.
Juba mainitud Morton oli siiski kaudselt kohal temale pühendatud arutelul, kus osalesid kunstnik Timur Si-Quin, helilooja Märt-Mattis Lill ja luuletaja Hasso Krull. Ja kuna ma ei suuda isiklikul tasandil kuidagi samastuda tagasi põlismaalaseks saamise perspektiiviga, toetuksingi alternatiivina Mortoni mõttekäigule gooti boheemlikust dekadendist, kelles tänapäeva maailma valitsev reibas nihilism tekitab sügava masenduse, mille hämaraladelt võiks välja kasvada uus mõtlemine – mõru maiguga tume ökoloogia.
Muna on pesas, idu on mullas, ent toimunu väärtust ei peaks hindama üksnes akadeemiliste diskussioonide sära ja kunstiliste väljundite meelelise kandvuse alusel, vaid ka praktiliselt eluküllasuse planetaarseid perspektiive silmas pidades. On viimane aeg tõdeda, nagu väitis loosung ühe üritusel osaleja T-särgil: planeeti B ei ole meile antud.
Festival-konverents «Biotoopia»
Toimus 26.–28. augustil Viinistu kunstisadamas
Kuraator Peeter Laurits
22 kõnelejat ja kunstnikku 8 riigist, nende seas Sirje Helme, Hasso Krull, Kristina Õllek, Grete Arro, Andreas Weber, Ewa Domanska, Margus Ott, Marek Tamm