New Scientist ⟩ Jätkusuutlike linnasüsteemide uurija: oskuslik linnaplaneerimine aitab maandada sotsiaalset ebavõrdsust

, New Scientist, kaasautor
Copy
Ramaswami tahab inimesi veenda selles, et linnad ei ole betoonidžunglid, mis lõppevad konkreetsete piiridega. Pildil maailma suurim katuseaed Pariisis.
Ramaswami tahab inimesi veenda selles, et linnad ei ole betoonidžunglid, mis lõppevad konkreetsete piiridega. Pildil maailma suurim katuseaed Pariisis. Foto: MARIO FOURMY/SIPA

Ilmselt olete tuttavad maailma linnade iga-aastaste edetabelitega, kus linnu seatakse ritta nende elamismugavuse ja elukvaliteedi järgi. Lõppude lõpuks on seal mängus kõigi meie nahk – enam kui pooled inimesed maailmas elavad linnakeskkondades ning see arv on kasvutrendis. Kuid mida tähendab «elukvaliteet» tegelikult? Milliseid omadusi? Kelle elu?

Need küsimused on hõivanud muuhulgas ka Anu Ramaswami mõtted. Keemiainseneriharidusega Ramaswami tegutseb praegu tsiviil- ja keskkonnatehnika professorina Princentoni ülikoolis New Jerseys. Tema uurimistöö keskendub sellele, kuidas saame linnakeskkonda parandada. Ta teeb ka tihedat koostööd Ameerika Ühendriikide linnadega, ÜRO ja mitmete riikide valitsustega. Tema sõnul on linnu väga keeruline võrrelda, isegi neid määratleda on raske.

Ramaswami tahab inimesi veenda selles, et linnad ei ole betoonidžunglid, mis lõppevad konkreetsete piiridega – need on hoopis keerukad ja dünaamilised süsteemid, mis ulatuvad palju kaugemale. Ja nagu elusorganismidelgi, on ka neil oma ainevahetus. Tema hinnangul saame vaid niiviisi lähenedes hakata linnu elavamaks muutma.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles